What a wonderful world!

Õnnesoove ja kalmaarirõngaid, veidi kaheksajala peksmist ka

2012-02-10T12:33:00.009+02:00

Täna ma plaanisin teile kirjutada sellest, kuidas me kaheksajalga töötlesime ja kalmaarirõngaid nautisime. Aga hommikul tuli välja, et alustada tuleb hoopis muust. Nimelt valis Perenaine.ee välja 2011. aasta parimaid kodumaised toidublogid (nagu ta varem on teinud ka 2010. ning 2009. aasta kohta) ja taaskord on mul suur õnn ning au olla esikümne ridades. Sel korral siis jagamas 8.-9. kohta alati vaimuka ning stiilse blogiga "Mitmekesi köögis korraga". Esikoht läks teist aastat järjest Mari-Liisile ning tema Siit nurgast ja sealt nurgast blogile ja teine koht Marjule ning tema imelilusale Tassikesele. Palju õnne meile kõigile ning suurimad tänud auväärt žüriile!

Aga et tunnustuse vääriliselt esineda, jätkan nüüd ühele korralikule toidublogile omaselt toidulainel. Juttu tuleb kahest kapriissest mereelukast - kalmaarist ja kaheksajalast

Mul on senimaani meeles oma esimene kalmaarirõnga "elamus". Elamus oli ere, aga mitte sugugi meeldiv. See juhtus aastaid tagasi, siis, kui Eestisse esimesed Hiina restoranid jõudsid ja jumal teab mis toorainest "Hiina roogasid" valmistasid. Isu kõike eksootilist maitsta oli minus juba siis täiesti olemas ja nii saigi ühel esimesel hiinaka-külastusel tellitud muuhulgas ka kalmaarirõngaid. Nüüd ma enam ei teagi, kas ma päriselt usun, et need rasvast nõretavad kummitükid ikka päriselt kalmaarid olid. Olid mis nad olid, aga mitmeteks aastateks oli kalmaari söömise isu kadunud. Kuni Vietnamis, Halongi lahel, kruiisitades kalmaarirõngad ühel ilusal päeval meie lõunasöögimenüüsse kuulusid ja me uuesti proovi tegime. Need pehmed maitsvad rõngad olid ühest täiesti teisest ooperist. Hinge jäi siiski väike kahtlus, et tõenäoliselt on tegu ühe keeruka elukaga, mille edukaks valmistamiseks peab kuhjaga teadmisi ja kogemusi olema. Vahel Henri ikka mainis, et äkki teeks kalmaarirõngaid, aga aukartus nende ees oli siiski suurem kui pealehakkamine.

Minu suhe grillitud kaheksajalaga algas Portugalis. Ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Need värsked ja pehmed jalakesed ühes rannapealses restoranis päikselisel päeval, sööbisid mulle pealuu sisse ja meenutasid endid iga mõne aja järel ikka uuesti ja uuesti. Muidugi tahtsin ma samasuguseid jalgu grillida, aga mul polnud õrna aimu, kuidas seda teha. Etterutates ütlen juba ära, et põhjus, miks tänase loo pealkirjas kaheksajalgu ei mainita, on aimatav :). Igatahes andis eelmisel nädalavahetusel toidupoe kalaleti juures endast märku mingi enneolematu hulljulgus ja meie ostukärusse rändasid nii värsked kalmaarid (puhastatud) kui ka kaheksajala kombitsad (või siis jalad).

Õnneks on meil olemas internet ja teadmiste puudumise probleemi saab kiiresti ära lahendada. Jõudsin ruttu arusaamisele, et kalmaar pole sugugi minu suurem murelaps - vastupidi, temaga läheb kõik kiiresti ja lihtsalt. Kalmaari grillimine aga nõuab aega, kannatust ja veel mõningaid päris naljakaid tegevusi. Nimelt soovitatakse kaheksajalga peale puhastamist ja enne edasist töötlemist kõvasti lüüa. Inetu lausa öelda sellist asja. Keegi kirjutas, kuidas ta suurel kaheksajalal kratist kinni võttis ja seda siis jõuluõhtusöögi eel täiest jõust vastu oma korteri rõdu lauda peksis. Seda vaatepilti oleksin tahtnud küll näha. Itaallastel oli aga rahumeelsem lähenemine - nemad arvasid, et piisab sellest, kui kaheksajala keeduvette lisada üks veinipudeli kork (korgist kork). Minu kasutada olid kõigest jalad ja nii ei olnud nende tagumine kuigi keeruline protsess. Eriti kui mees majas on. Panime jalad kahe plastmassist lõikelaua vahele ja Henri virutas paar kõvemat matsu. Sellest piisas. Seejärel tuli neid soolaga maitsestatud vees tunnike madalal kuumusel keeta. Siis tume naha pealiskiht maha pesta, siis jalgu oliiviõli, sidrunimahla ja küüslauguga marineerida ning seejärel veel mõned minutid mõlemalt poolt grillida. Möödus paar tundi, kaheksajala jalad olid keenud mitu korda väiksemaks, nii et nad lõpuks pigem krussis põrsasabade moodi välja nägid, ning juba nad olidki laual! Oli täitsa ok, aga minu Portugali mälestusest oli asi valgusaastate kaugusel. Nii et palju kära ei millestki, aga proovimiserõõm on ka rõõm!

Kalmaarid aga tulid välja veel paremad kui ma iial oleksin osanud oodata.
Vaja läheb:
hulk rapsi- või päevalilleõli praadimiseks
250 g jahu
1/2 tl tšillihelbeid
1/2 tl paprikapulbrit
1/2 tl soola
500 g värskeid või külmutatud-sulatatud kalmaarirõngaid (ca 5 mm paksuseid)
2 klopitud muna

Kiire küüslaugu-sidrunimajoneesi jaoks läheb vaja:
200 g majoneesi (osta oma lemmikut või tee ise)
1-2 küüslauguküünt
1/2 sidrunist pigistatud mahl
musta pipart

Tee kaste. Selleks haki küüslauk peeneks ning sega majoneesi sisse. Lisa sidrunimahl ning maitsesta musta pipraga. Pane kaste külmkappi kalmaarirõngaid ootama.
Sega kokku jahu, tšilli, paprika ning sool.
Kuumuta potis nii palju õli, et selle sügavus oleks ca 5 cm. Kui kasutad termomeetrit, siis peaks õli olema 180 kraadi kuum. Kui Sul termomeetrit ei ole, siis testi õli temperatuuri nii - kui õlisse visatud saiatükk võtab kuldse jume ca 1 minutiga, siis on aeg kalmaare küpsetama hakata.
Pane jahusegu kilekotti ja lisa kalmaarirõngad. Sulge koti suu ja raputa kõvasti, kuni kõik kalmaarirõngad on jahuseguga kaetud. Tõsta rõngad ükshaaval kotist välja, kasta klopitud munasse ja pista kuuma õli sisse praadima. Keera kalmaarirõngastel vahepeal potis külge, kokku peaks küpsemiseks minema umbes 2-3 minutit. Tõsta rõngad potist välja köögipaberile nõrguma, et lahti saada liigsest rasvast.

NB! Ära pane ühe korraga potti palju rõngaid, muidu hakkavad nad omavahel kokku ja tulemuseks on üks suur kalmaaripannkook :).
Serveeri kohe küüslaugumajoneesi ja külma õlle või valge veiniga.

/idee pärineb BBCGoodFood lehelt/

Marjadega mandlikoogid

2012-02-07T12:25:00.004+02:00

Kevad oli meil juba peaaegu käes, lumikellukesed ja krookused õitsesid, aga talv, pagan, tuli tagasi. Juba nädal aega on kõvad miinused (muidugi kaugeltki mitte nii kõvad, kui teil seal kaugel põhjamaal) ja mul tekib küsimus, et mis kasu on Luksemburgis elamisest, kui Eesti talv kaasa tuleb!!! Täna hommikul oli igatahes külmakraade lausa 15. Eriti külm hakkab veel, kui piiluda endal seljas olevate ohtrate kampsunite-jopede-sallide-mütside vahelt välja ja jälgida britte, kes külmast kõverdatuna endiselt palja pea, lillade sõrmede ja sügismantliga ringi värisevad. Ma usun, et olete minuga ühel nõul, et hirmsa külmaga pole midagi mõnusamat, kui oma soojas toas istuda, ahi sisse lülitada, sellega tuba veelgi soojemaks kütta ning lisaks kogu maja magusa koogihõnguga täita! Mina võtsin seekord ette maasikate, vaarikate, mustikate ja põldmarjadega mandlitaignakorvikesed mandlikreemiga!

Vaja läheb:

400 g marju (põldmarjad, maasikad, mustikad, vaarikad, sobivad nii külmutatud kui värsked)
Taigna jaoks:
200 g jahu
60 g mandlijahu
125 g külma võid
90 g suhkrut
2-3 munakollast (olenevalt munade suurusest)
näpuotsaga soola

Mandlikreemi jaoks:
100 g toasooja võid
2 muna (toatemperatuuril)
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti

Tee tainas. Selleks sega kokku jahu, mandlijahu, suhkur ja sool. Lisa külm või kuubikutena ja töötle see kiiresti jahusegu sisse. Lisa munakollased ja sõtku need kiiresti taigna sisse. Vormi tainas palliks, keera toidukilesse ja pane tunniks ajaks külmkappi.
Määri koogivorm võiga (võid kasutada ümmargust koogivormi, madala äärega ristkülikukujulist või hoopis, nagu mina tegin, 6-8 väikest tartletivormi). Rulli tainas kahe toidukile vahel õhukeseks. Tõsta tainas vormi(desse) ja suru ühtlaselt vormi(de) põhja ning külgedele. Tõsta vorm(id) koos taignaga veel 30-40 minutiks külmkappi. Kuumuta ahi 180 kraadini. Kata taignaga "polsterdatud" vormid küpsetuspaberiga ja pane küpsetuspaberile mõned kuivatatud oad. Küpseta taignakorvikesi niimoodi kaetult ca 20 minutit. Tõsta ahjust välja ja lase jahtuda.
Valmista mandlikreem. Selleks sega mandlijahu suhkruga. Lisa pehme või ja sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad ja sega kreemjaks. Viimasena lisa vanilliekstrakt ja sega veelkord läbi. Jaota mandlikreem korvikeste vahel ära. Lisa igasse korvi peotäis meelepäraseid marju. Küpseta veel 20 minutit kuni kreem on pealt kergelt kuldne.
/Retsept pärineb ajakirja Saveurs 2010. a retseptikogumikust/

Saltimbocca viigimarjade ja portveinikastmega

2012-02-03T16:16:00.005+02:00

Saltimboccat, õigemini selle pisut ebatraditsioonilist variatsiooni, vamistades, mõtisklesin roogadele antud nimede üle. Jõudsin järeldusele, et üks ilus, isuäratav ja põnevust tekitav nimi annab toidu võidukäigule suure plussi juurde. Võtame näiteks sellesama saltimbocca, mis kujutab endast originaalis õhukest vasikalihaviilu, millele on kinnitatud viil prosciuttot ja leht salveid ning mis saab seejärel kiirelt või sees mõlemalt poolt praetud. Kooslus on kahtlemata tõeliselt maitsev, aga ma kahtlen, kas see ikka niisama kuulus Itaalia roog oleks, kui ta ei kannaks kõlavat nime "saltimbocca", mis pealegi tuleb itaalia keelsest isuäratavast fraasist tähendusega "hüppab suhu"! (Etterutates ütlen, et muidugi hüppab suhu, erilise kiiruga veel ja kõik teised saltimboccad hüppavad esimesele veel suurema kiiruga järgi).

Eelmise nädala laupäeva hommikul vaatasin Lusika saadet, mida juhib Tuuli ning mida sel korral külastas Mari-Liis! Ja Mari-Liis valmistas oma juba legendaarseks saanud "rokkivaid räimesid". Ja jälle pidin tõdema, et vägev nimi annab niigi vägevale roale veel vägevust juurde. Kas pole ühele maitsvale räimevormile lahe nimi antud - rokkivad räimed! Kohe tekib isu kodumaist räime hankima minna ja üks ports ahju pista. Novot... ja siis avastasin, et alati vaimukas Liina, on saltimboccat küpsetades täpselt sama asja üle mõtteid mõlgutanud, et miks ei võiks meie Eesti toitudel ka sellised vägevad nimed olla. Kuna ma ise nii vaimukas pole, siis pean siinkohal Liinat tsiteerima: "Miks ei ole mulgi pudru nimi näiteks "hall on taevas ja must on maa" või siis kaerakile nimi näiteks "ema tegi, aga ise ei tahtnud, meie peame nüüd kõik ära sööma"!" :)Tõepoolest, miks mitte! Kas teile tuleb mõni meeldejääva nimega kodumaine roog meelde? Mul hetkel ei tule, aga kindlasti mõni on täiesti olemas!

No igatahes minu seekordne saltimbocca sai pisut teistmoodi, kui roomalastel see roog esialgu mõeldud oli. Salvei asemel ilutses prosciutto peal hoopis viiluke magusat viigimarja ning kaste sai tummisemaks tehtud portveiniga (ausalt, tunnistan üles, et vasikaliha praadimise rasva ja portveini kokkukeetmisel tekkinud jumaliku kastme ülejäägid jõin ma lihtsalt ära! /kirjutab Juta ja punastab siin omaette/)

Vaja läheb:
6 õhukest vasikaeskaloppi
3 värsket viigimarja
6 prosciuttoviilu
50 ml valget kuiva veini
2 spl portveini
2 spl võid
2 spl oliiviõli

Lõika iga eskalopp kaheks. Maitsesta soola ja pipraga. Kata eskalopp umbes sama suure prosciutto viiluga. Viiluta viigimarjad. Tõsta igale eskalopile singi peale viil viigimarja. Et tikuga kinnitamisel viigimarjaviil katki ei läheks, pane viigimarja peale veel väike riba prosciuttot ja kinnita kõik läbi selle tikuga kokku. Kuumuta õli ja või pannil. Prae eskaloppe mõlemalt poolt umbes 3 minutit, keera liha pool alla tagasi ja vala pannile valge vein. Kata pann kaanega ja lase veel paar minutit lihal pannil küpseda. Eemalda liha pannilt, vala pannile juurde portvein, sega ja keeda 1-2 minutit. Serveeri saltimboccat selle portveinikastmega. Juurde sobib nii kartul, pasta kui polenta.
/Idee: Cuisine et Vins de France/

Vahelduseks midagi lihtsamast veelgi lihtsamat - Aafrika tomatisupp

2012-01-31T15:34:00.004+02:00

See on nüüd üks tõeline argitoit, sest valmib metsiku kiiruse ja kergusega. Vahel ju selliseid roogasid ka nii vaja. Või peaks ütlema, et enamasti olekski selliseid vaja. Noh nii 5/7 kõigist päevadest! Tegu on lihtsa tomatisupiga, millele väikse aafrikapärase lisanõksu annab supi sisse käiv maapähklivõi ning vürtsi lisab tšilli. Retsept hakkas mulle silma millalgi BBCGoodFood kodulehel uudistades ja muutnud ma teda suurt polegi. Kuna tooraine on lihtne ja valmistamiskäik on lihtne, siis olgu jutt ka lühike ja lihtne.
Vaja läheb (4-le):

2 sibulat
4-5 küüslauguküünt
ca 5 cm jupp värsket ingverit
maitse järgi tšillit (värsket, helbeid või jahvatatut)
3 spl toiduõli
800 g purustatud tomateid
1 l köögiviljapuljongit
4 spl maapähklivõid

Püreesta sibul, küüslauk, tšilli ja ingver saumikseriga. Kuumuta supipotis õli ja prae köögiviljapüreed pidevalt segades mõned minutid. Lisa puljong ja purustatud tomatid, lase 20 minutit madalal kuumusel podiseda.
Lisa maapähklivõi, sega ja keeda veel 5 minutit madalal kuumusel. Kasuta veelkord saumikserit, et supp ilusaks ühtlaseks töödelda. Maitsesta vajadusel soolaga! Ja ongi supp laual!

Pitsilised maapähklivõi-brownied

2012-01-27T10:42:00.025+02:00

Mulle meeldib toitu ehtida. Vähemalt proovida, tuleb see siis välja või mitte. Vahel tuleb hästi ja endalgi õnnestub tulemust vaadates "Wau!" hõisata, vahel on mõte parem kui see, mis välja tuleb! Brownie´d on maitsvad niikuinii ja päris ilusad ka, vahel. Sellised kodused, šokolaadiselt tumepruunid, seest niiskelt läikivad. No kui mitte ilusad, siis vähemalt isuäratavad! Aga ise tahaks ka vahel end ju ära sättida ja peoriided selga panna. No mina igatahes püüdsin seekord oma brownie´d "üles lüüa" - väike maapähklivõi jumestus kõigepealt ja siis šokolaadipitsist satsid peale. Õnnestus või mitte, seda öelge juba teie!

Idee pole tegelikult päris minu oma, kuigi ma pole oma inspiratsiooniallikat täpselt kopeerinud vaid kõigest šnitti võtnud. Tähelepanelik lugeja arvatavasti juba teab (võibolla mitte siit, vaid What a wonderful world Facebooki lehelt), et minu jaoks on põnevad igasugused food meets fashion teemalised algatused. Üks selliseid, kui seda nii võib nimetada, on Dolce & Gabbana elustiili-veebiajakiri Swide, millel on ka toidusektsioon (kus mina enamasti uitangi). Novot ja eelmisel sügisel palus seesama Swide Istanbulis tegutseval ja Cafe Fernando nimelist toidublogi pidaval (muide, tegemist on ühe maailma 50 parima toidublogi hulka kuuluva veebi-toidu-päevaraamatuga) härra Cenkil valmistada midagi magusat, mis oleks inspireeritud Dolce & Gabbanast. Mulle meeldis väga, mida šokohoolikust Cenk selle ülesande kohta ise ütles: "Ma ei tea moest suurt midagi. Lähim kontakt minu ja D&G vahel oli siis, kui sattusin Domenico ja Stefanoga kõrvuti Pariisi Fouquet´s šokolaadi ostma. Nii et ma teadsin, et D&G armastab šokolaadi...". Nii sai šokolaadist ülesande lahenduse põhiidee. Pitsiliste brownie´deni jõudis Cenk lõpuks aga vaadates D&G 2011 aasta sügis-talvist show´d, mille kostüümid olid sametiselt võrgutavad (nagu tema variandis käiku läinud metspähklivõikate) ja neid kattis poolläbipaistev kangas (millest inspireerituna sai brownie´dele peale šokolaadipits).

Pikk jutt sai nüüd küll. Mina tegin asja oluliselt lihtsamaks ja asendasin metspähklivõi lihtsamini kättesaadava maapähklivõiga ja pitsitasin endale meelepärase pitsiga (sest minu brownie´del ei pidanud midagi pistmist olema D&G eelmise aasta sügis-talvise kollektsiooniga).

Vaja läheb:
300 g tumedat šokolaadi (hakitud)
150 g võid
100 g jahu
40 g kakaopulbrit
1/2 tl soola
250 g suhkrut
5 muna
2 tl vanilliekstrakti

Katteks:
200-250 g maapähklivõid

Pitsiks:
100 g tumedat šokolaadi (hakitud)

Kuumuta ahi 175 kraadini. Kata umbes 23*33cm ristküliku kujuline vorm küpsetuspaberiga.
Sega kokku või ja šokolaad ja kuumuta ettevaatlikult (ära keema lase, kui tahad kindel olla, sulata veevanni kohal) aegajalt segades, kuni mõlemad on sulanud ja segu on ühtlane. Tõsta pott tulelt ja lase ca 10 minutit jahtuda.
Sega kokku kakao, jahu ja sool.
Teises kausis sega munad suhkruga ja vahusta mikseriga heledaks vahuks. Sega hulka jahtunud šokolaadi-või segu ning vanilliekstrakt. Vahusta veel, kuni kõik on ilusti segunenud. Sega suure lusika või spaatliga hulka varem kokkusegatud kuivained. Vala saadud tainas vormi ja küpseta 30 minutit. Lase enne vormist välja võtmist veidi jahtuda. Lõika ääred ära ja pane külmkappi katet ootama, ca 30 minutiks.
Maapähklivõist katte tegemiseks kuumuta maapähklivõid ettevaatlikult, pidevalt segades, kuni see muutub vedelaks. Kata oma kook ühtlase maapähklivõi kihiga ja silu laia spaatliga pealt ühtlaseks. Pane kook uuesti külmkappi seniks, kuni maapähklivõi taas tahkeks läheb (umbes 30 minutit või isegi rohkem).
Šokolaadipitsi tegemiseks sulata tume hakitud šokolaad veevanni kohal. Joonista küpsetuspaberile oma koogi suurune ristkülik. Pane sulanud šokolaad kondiitripritsi sisse ja kasuta kõige pisemat otsikut, mis sul on (1-2 mm läbimõõduga). Pigista endale meeldiva mustriga pits joonistatud ristküliku sisse (sokolaad võib minna ka üle ristküliku äärte, pärast saab kuuma noaga ääred ilusti sirgeks lõigata). Tõsta nt lõikelaua abil "pits" külmkappi tahkuma (jäta lõikelaud vm tugev alus, millega pitsi tõstsid, samuti külmkappi pitsi alla, muidu ei saa seda välja tõsta ilma, et pits katki läheks. Anna šokolaadile tahkumiseks aega, umbes tunnist peaks piisama.
Tõsta kook suurele taldrikule või kandikule. Nüüd tuleb keeruline osa, ehk siis kuidas saada pits koogile ilma, et pits katki läheks. Mina keerasin šokolaadipitsi tagurpidi koogile, Cenk soovitab kasutada laia külmikus seisnud spaatlit, et see pitsi alla ajada ja siis koogile tõsta. Maitse asi, ma arvan. Ilusate tükkide lõikamiseks kuumuta terav nuga kuuma vee all (sel juhul kuivata see köögipaberiga pärast korralikult ära) või nt pliidi kohal ja lõika ettevaatlikult nelinurksed brownie´d.

Serrano sisse peitu pugenud (meri)kurat, punase veini kastmega

2012-01-23T11:01:00.013+02:00

Meil jääb selja taha üks meeldivalt kulinaarne nädalalõpp. Reedel käisime külas kolleegil ja tema belglasest kaasal ja saime põnevat nii maitsta kui teada. Esiteks, ma pole iial kuulnud kedagi rääkimas sellise kirega friikartulitest - tuleb välja, et õige friikartuli tegemine on väga täpne kunst (täpne peab olema nii kuju, temperatuur, kartuli sort kui ka küpsetamise aeg) ja mul tekkis suur huvi need õiged seal Belgias üle vaadata ja ära proovida. Kevade poole teeme siis väikse friikartuli-väljasõidu Belgiasse ja pärast jagan kuuldut-nähtut ka teiega. Õhtusöögiks pakuti raclette´i (ehk siis selline seltskondlik viis süüa sulatatud tugevamaitselist juustu kartulite ja muude lisanditega; tänapäeval on spetsiaalsed raclette´i masinad, mis käivad keset lauda ja mille alumisel korrusel igaüks omale väikse panni peal meelepärast juustu saab küpsetada ja ülemisel, nö pannil, saab praadida erinevat likakraami vms). Raclette on patuselt hea (just patuselt, sest ma ei taha üldse teadagi, mitu kalorit igalt särisevalt juustupannilt tuleb ja parem ongi sellele mitte mõelda), aga meil vedas veel eriti, sest sellelt ülemiselt korruselt saime proovida meie võõrustaja vanemate farmist tulnud kuulsa Belgia sinist tõugu veise liha, mis maitses mahlaselt ja millest ma ka hea meelega kunagi rohkem kirjutaksin ning sealtsamas pärit kodutehtud vorste. Hiigelsuur aitäh kutsujatele!

Laupäeval oli siis aeg ise veidi vaeva näha, et nädalavahetus maitsvas võtmes edasi läheks. Oma eelmises postituses hõikasin avalikult välja iseendale antud 2012. aasta kulinaarlubaduse valmistada sel aastal erinevatest põnevatest kaladest roogasid! Nüüd teengi otsa lahti. Esimeseks linnukeseks, või õigemini kalakeseks, on tegelane, kel on meeldejääv nimi nii eesti kui ka prantsuse keeles. Ja meeldejääv ei ole tal mitte ainult nimi, vaid ka nägu!

See vahva pilt merikuradist on pärit: mynaturepictures.benmil.blogspot.com

Eesti keeli on tegu merikuradi ehk õngitsejaga (inglise keelne anglerfish peaks samuti õngitsejat tähendama) ja prantsuse keeles on selle kala nimi lotte! Hirmuäratava näo taga peidab end aga hoopis eriline valge kalaliha, selline kopsakas, mahlakas, täidlane ja tihke. Väga meeldiv! Merikuradit soovitatakse tihtipeale rullida mõne singi, kas siis prosciutto, coppa või serrano sisse ja nii meil tekkiski mõte järele proovida, kas soovitusel ka alust on. Etterutates võin öelda, et on küll! Selle roa valmistamine on tegelikult väga lihtne, keeruline võib olla vaid Eestist kala leidmine. Või kas kuskilt saab merikuradit Eestis?

Update! Selgituseks veel, et kuigi siin müüakse merikuradit poes nime all "lotte", siis tegelikult oleks korrektsem nimi "lotte de mer" (aga ju poodnikud ei vaevu nii pikka nime kirjutama), sest lotte tähendab lutsu ja merikuradi päris nimi on pr keeles hoopis beaudroie!

Vaja läheb järgnevaid asju:

500 g merikuradi liha (puhastatud saba)
1/2 šalottsibulat
1 suur küüslauguküüs
1/2 tl tüümianit
1 loorberileht
200 ml punast kuiva veini
4 musta pipra tera
soola, suhkrut
8-10 viilu prosciuttot, coppat või serrano sinki
3 spl oliiviõli
hambaorke
+ vt post scriptumit retsepti lõpus!

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Kui Su merikuradiliha on puhastatud, siis on Sul suure tõenäosusega kaks piklikut fileetükki. Lõika kumbki neist ca 4-5 cm pikkusteks tükkideks. Keera iga kalatükk tihedalt singiviilu sisse ja kinnita hambaorkidega. Otstesse, kus kala ei puutu soolaka singiga kokku, puista väheke soola. Kuumuta pannil oliiviõli ja prae kalatükke kummaltki poolt, kust kala singi seest välja vaatab, kergelt kuldseks. Tõsta kala-singi "rullid" ahjuvormi ja küpseta 15 minutit ahjus.
Samal ajal tee kaste. Selleks haki küüslauk ja sibul. Pane need koos veini, loorberilehe, pipraterade ja tüümianiga potti ning aja keema. Keera kuumus väiksemaks ja lase umbes 5 minutit podiseda. Sega 1/2 tl maisijahu 2 spl veega ja vala kastme sisse. Sega ja kuumuta, kuni kaste kergelt pakseneb. Tõsta tulelt, maitsesta soola ja suhkruga. Kurna kaste läbi sõela ja serveeri koos kala-singi rullidega!

PS! Lisaks ohtratele kiidusõnadele kuulsin kolleegilt, kes oli seda retsepti järginud, et kaste tuli kergelt mõru. Mine Sa nüüd tea, kas põhjus oli kasutatud veinis või liialt suures loorberilehes. Arutasime omavahel seda asja ja mõtlesime, et teinekord lisaks kalade küpsetamisel ahjuvormi tekkinud vedeliku koos küüslaugu ja sibulaga kastmepotti ning võibolla lisaks ka tükikese võid, et tulemust mahedamaks muuta!

Lemmikutest ja muutuvast (maitse)meelest

2012-01-20T10:11:00.002+02:00

Oma vanades postitustes hulkudes avastasin oma nelja aasta (uskumatu, kas pole?!) taguse postituse, mille teemaks lemmiktoiduained ja -maitsed. Mõne aja eest sai siin chai-postituse kommenaatides arutletud sel teemal, et aja jooksul, peale ohtraid uusi maitseelamusi, inimese maitsemeel muutub täiesti uskumatult palju. Üks pilk oma tollastele lemmikutele ja võin viimasele väitele ainult takka kiita.

Mitte, et siis välja pakutud lemmikud - küüslauk, tomat, oliiviõli, värske kartul, tüümian, tume sokolaad ja oliivid- mulle tänasel päeval enam ei meeldiks. Ikka meeldivad (pigem on neist tänaseks saanud omamoodi staple, toiduained, mis peavad igal juhul kodus alati olemas olema), aga kui peaksin oma hetkelemmikud kirja panema, siis tuleks nimekiri hoopis teistsugune. Tundub, et minu maitsemeeltel mõlgub nüüd palju rohkem erinevatest maailma otsadest kogutud maitseid, lemmikuid on kordi rohkem ja... minu meelest on nad ka üksjagu põnevamad, kui tollal. Niisiis püüan oma 2012. aasta alguses kehtivad maitsed kirja panna. Ühtlasi oleks väga põnev teada, millised on Sinu hetkelemmikud?

LIHA ASEMEL KALA- ja MEREANNID Selline periood on mul kestnud tegelikult juba mitu aastat. Mul pole midagi liha vastu, aga isu selle järgi ka enamasti pole. Küpsetan teda hea meelega, aga ise võtan enamasti vaid paar ampsu. Mereandidest on viimasel ajal ammusele lemmikule KREVETTIDELE, lisandunud KAMMKARBID ning hästi valmistatud KAHEKSAJALAD. KALAMARI viib alati keele alla, aga alanud aastal tahaks hirmsasti enda jaoks uusi põnevaid kalu proovida valmistada, tahaks valmistada merikeelt, merilesta, meripoisurit, riffahvenat..., terve uus maailm. Kui ette võtan, siis kuulete sellest!

VÜRTSID-ÜRDID-MAITSETAIMED Kui nelja aasta eest olin suur basiiliku, tüümiani ja pune fänn, siis praeguseks on esiplaanile kerkinud rida teie maitsetaimi ja ürte. Näiteks KORIANDER. Mäletan, kui aastaid tagasi endale oma aia sain ja suure hurraaga kõikvõimalikke ürte hakkasin kasvatama, siis mu koriander kasvas jõudsalt igavesti suureks "põõsaks". Ainuke jama oli selles, et selle maitse ja lõhn olid mulle vastukarva ja ma ei osanud seda kuhugi panna. Muudkui ootasin, proovisin ja mõtlesin, kuni tuli sügis ja koriander koos juurega kompostihunnikusse rändas. Oh kuidas ma tahaksin seda põõsast nüüd tagasi. Ma ei teagi tegelikult, millisel hetkel ma koriandrit nii armastama hakkasin, aga võibolla oli see meie esimesel Tai reisil, kus koriandrit salatitesse-suppidesse pandi. Nüüd on see üks lemmikürte mitte ainult minu jaoks, vaid kogu meie pere meelest.
Siia juurde lisaks kohe Tai kuldse kolmiku - SIDRUNHEIN, LAIMILEHED ja KALGANIROHI ehk GALANGAL. Kõiki neid uusi maitsed, tsitrust, värskust, kuusekasvu mekki, vürtsikust, hapukust..., mida kõike neist leiab, on raske kirja panna. Tuleb proovida!

Või siis MÜNT ja eriti veel üheskoos koriandriga. Kui aastate eest seostus sõnaga "münt" minu jaoks magustoidumaailm, siis nüüd meeldib mulle katsetada mündiga just soolastes roogades -külmas jogurtikastmes, salatites, suppides...
Kui ürdid on aegade algusest minu koduköögis pidevas kasutuses olnud, siis vürtse olen aasta aastalt alles nüüd rohkem kasutama hakanud. Viimase aja erilised lemmikud on VÜRTSKÖÖMEN, KARDEMON ja SUMAHH. Vürtsköömen on minu jaoks kiire tee Indiasse, kardemon meeldib mulle ka India roogades, aga ennekõike skandinaaviapäraselt magusroogades ja hapukas sumahh on minu meelest täiesti super erinevates salatites koos granaatõunaga.
Kvaliteetne naturaalne VANILL on lausa sõltuvusttekitav. Ja enam ei kasuta ma seda ainult dessertides. Mäletate vanillikaunale lükitud kammkarpe?

Aasia kastmete poole pealt olen suur SEESAMIÕLI ja SOJAKASTME fänn. Tegelikult meeldib mulle üldse seesamimaik soolastes toitudes, nii et üheskoos seesamiõliga lähevad hästi kaubaks ka nii heledad kui tumedad seesamiseemned!

VEINi meeldib mulle ka täna, 4 aastat hiljem nii juua kui toiduvalmistamisel kasutada, eriti soolastes toitudes, RUMMi jälle lisaksin suurima heameelega kasvõi iga magustoidu ja koogi sisse!

LAIM asendab mu varasemat lemmikut sidrunit, aga kodus peab alati mõlemaid olema ja pigem rohkem kui vähem. Teistest puuviljadest on mul jätkuvalt GRENADILLi ja MANGO vaimustus, viimasel ajal on lisandunud neile värske tulipunane GRANAATÕUN.

Minu KIKERHERNE-hullus on kergelt arusaamatu mulle endalegi. Olen mõelnud, et äkki neis on midagi, mida minu keha kangesti vajab. Sest mul hakkab sõna otseses mõttes suu vett jooksma, kui kikerherneid näen! Riisidest on basmati asemele tulnud JASMIINIRIIS.

JUUSTUD on minu šokolaad, seda olen vist varemgi öelnud ja selles suhtes on Luksemburg minu paradiis. Siin võib lõputult põnevaid uusi juuste maitsta. Aga vaatamata pikale maitsmisele ja proovimisele, ei ole ma kitsejuustu osas veel meelt muutnud (sama käib maksa ja verivorsti kohta). Minu kõige kõige lemmikum juust on trühvlikreemiga Brie, millest siin teile põgusalt ka kirjutanud olen.

Ja muidugi, last but not least, meeldib mulle kohutavalt SUVINE EESTI TOIT, aga eriti maasikad-vaarikad-mustikad, kukeseened-puravikud ja värske till.

Nüüd sai küll pikk nimekiri ja midagi olulist jäi kindlasti mainimata ka, aga 4 aasta pärast on jälle põnev tulla ja vaadata, mis vahepeal muutunud on!

Mustast risotost ja kingadeta kingsepast

2012-01-13T14:24:00.013+02:00

Kui oktoobris Horvaatias käisime, siis viimasel õhtul enne ärasõitu sõime ühes väikses Istria külarestoranis nimega Astarea musta risotot e risotto nerot. Tegu on siis risotoga, mis on musta värvi, kuna sellesse on valmistamisel lisatud seepiatinti. Seepiatint annab lisaks tugevale värvile roale ka mõnusa õrna meremaitse. Nii Horvaatias proovitud risotole, kui ka minu enda omale, mille retsepti siin teiega jagan, lisasid omakorda mereannimekki seepiad ise (kelle kõhust see must tint pärit ongi). Otsustasin kohe, et nii ekstravagantse välimusega rooga tahan ise oma kodus järgi teha.

Mis värk selle ilma kingadeta kingsepaga siis on (te ju teate seda ütlust, või mis?)!? Õigem oleks öelda, et vürtspoodnik on ilma vürtsideta. Nimelt võttis selle musta risoto tegemiseni jõudmine mul nii kaua aega, sest ma käisin Eestis tindi järel. Müüme Umamis seepiatinti ja kuna mul siin endal seda käepärast polnud ja kuna mul ei olnud esialgu veel piisavalt julgust ning pealehakkamist, et värske puhastamata seepia kõhust see tindipaunake ise kätte saada (kuidagi hirmuäratavad on need õpetused - lõika kõht lahti ja eemalda suu...), siis pidingi ootama, et jõulude ajal Eestisse lähme ja ma paki tinti kaasa saan tuua! Päris naljakas muidugi iseenesest!

Väiksest pakikesest peaks kirjade järgi piisama üheks potitäieks risotoks, aga tegelikult panen järgmisel korral potti kindlasti kaks pakki, et ikka kohe isu järgi seda musta värvi tuleks :) Kes pole varem seepia valmistamisega kokku puutunud, siis selleks on kaks varianti - kas praadida/keeta neid suurel kuumusel paar minutit või praadida/keeta neid aeglaselt mitu tundi. Esimesel juhul ei jõua seepialiha veel kummiseks minna, teisel juhul keedetakse neid nii kaua, et nad jõuavad uuesti pehmeks minna. Risoto puhul tuleb kasutada esimest varianti!

Vaja läheb:
1/2 sibulat
2 küüslauguküünt
1/2 porgandit
1 loorberileht
ca 500 g puhastatud seepiaid (usun, et Eestis on neid sügavkülmutatuna võimalik leida, kui ei, siis võib need vahetada kalmaaride, kaheksajala või kasvõi krevettide vastu)
1 šalottsibul
4 spl oliiviõli
2 pk seepiatinti
300 g risoto riisi
200 ml kuiva valget veini
2 spl võid
1/2 sidrunit

Pane potti ca 2,5 l vett koos sibula, porgandi ja loorberilehega. Aja vesi keema. Võta suur kauss ja pane see jääd täis. Kui vesi kõvasti keeb, vala seepiad potti. Keeda paar minutit ja tõsta seepiad jää sisse. Sega läbi. Nii on vaja teha selleks, et seepia oma kuumuses edasi ei küpseks ja selle liha kõvaks ei läheks. Mõne minuti pärast, kui seepiad on maha jahtunud, võid need kurnata ja väikesteks tükkideks hakkida. Hoia puljong, mille seepiatest ja köögiviljadest keetsid, risoto jaoks pliidil soojas.

Haki šalottsibul ja küüslauk peenikeseks. Kuumuta pannil või ja 2 spl oliiviõli. Prae sibulat ja küüslauku, kuni need on klaasjad. Lisa riis, sega kuni kõik riisiterad on võised-õlised. Kuumuta segades minut-paar, vala juurde vein ja seepiatint. Sega läbi ja keeda mõned minutid, kuni alkohol veinist välja keeb. Nüüd keera kuumus madalamaks ja hakka kulbitäie haaval risotole kuuma seepiapuljongit lisama. Ära enne järgmist kulbitäis lisa, kui eelmine on praktiliselt riisiterade sisse imbunud. Sega vahepeal, et risoto pannipõhja ei hakkaks. Keeda niimoodi kuni riis on pehme, aga kergelt veel al dente. Tõsta pott tulelt, sega hulka seepiatükid, maitsesta soola ja pipraga ning sega juurde 2 spl oliiviõli ja sidrunist pigistatud mahl. Serveeri kohe!

Ujuvad saared uues kuues - šokolaadimeres ja grenadillikastmes

2012-01-10T14:39:00.016+02:00

See postitus pidi teieni tegelikult juba enne aastalõpu pidulikke üritusi jõudma, aga asjatamist ja askeldamist oli siis nii palju, et ei jõudnud. Samas, ega pidulikud sündmused siis aastvahetusega otsa saanud. Iga päev võiks olla pidupäev ja veidi erilisem magusroog aitab sellise tunde tekitamisele kindlasti üksjagu kaasa. Samuti sobib selline uues kuues olev tuntud dessert näiteks järgmise kuu kodumaa sünnipäeva tähistamiseks.

Idee panna saared ujuma šokolaadile ja valada üle troopilise grenadillikastmega tuli 2010. a detsembri-jaanuari Cuisine et Vins de France numbrist. Prantsuse keeles on sedasorti desserdil tegelikult kaks nime, mõlemad minu meelest väga lahedad. Esimene on siis meile tundud "ujuvad saared" (pr k ile flottante) ja teine meile (vähemalt mulle) pisut tundmatu "munad lumes" (pr k oeufs à la neige). Wikipedia andmetel on ujuvate saarte puhul "saared" mõnikord tehtud hoopis alkoholis leotatud küpsistest ja moosist, aga mina sellise variandiga veel tuttav pole!

Vaja läheb:
6 munavalget
120 g suhkrut
40 cl piima
1,5 spl mett
4 grenadilli

Kstme jaoks:
250 g tumedat šokolaadi
40 cl piima
40 cl vahukoort
5 passionivilja
30 g suhkrut

Lõika 5 grenadilli pooleks ja eralda nende sisu kaussi. Haki šokolaad. Kuumuta potis 40 cl piima, 40 cl vahukoort ja 30 g suhkrut kuni keemiseni. Keera kuumus madalaks. Hakka jupihaaval lisama hakitud šokolaadi ja sega kuni see sulab. Ära enne järgmist osa šokolaadi lisa, kui eelmine on täielikult sulanud. Tõsta pott tulelt ja lisa grenadillide mahl. Kata pott kaanega ja tõsta jahtuma.

Vahusta munavalgeid 120 g suhkruga kuni tekib tugev vaht. Vormi suure lusika abil munavalgevahust pallid ja pane need märjaks tehtud küpsetuspaberile ootama. Kuumuta potis 40 cl piima koos 40 cl veega. Tõsta munavalgepallid potti (mitmes osas, kui vaja) ja keeda ca 4 minutit. Tõsta tagasi küpsetuspaberile.

Eemalda 4 grenadilli sisu ja sega see meega. Serveerimiseks vala kaussidesse šokolaadikaste, tõsta peale munavalgepall ja vala igale portsjonile paar lusikatäit grenadillikastet. Kõrvale sobib hästi portvein!

Indiapärane chai, ideaalne soojendus õues vihiseva külma tuule vastu

2012-01-05T12:28:00.009+02:00

Kui ma 2010. aasta septembris Luksemburgi kolisin, rääkis üks uus kolleeg mulle, millised hirmus vihmased ja tuulised talved siin on: "talvesaabastega pole siin midagi teha, varusta end kiiremas korras korraliku vihmavarju ja kummikutega!", oli tema soovitus. Oma esimesel siinsel talvel ei saanud ma kuidagi aru, millest ta rääkinud oli - talv oli soe, lühike, veidi oli lund ja kevad tuli vara. Sel aastal pean tunnistama, et nüüd ma tean küll, millest jutt käis. Novembris oli sügis - soe, päikseline ja mahe. Niikui 1. detsember koitis, hakkas vihm sadama ja tuul puhuma. Täna on meil 5. jaanuar ja midagi pole muutunud - vihm sajab ja tuul puhub. Viimastel päevadel veel eriti kõvasti, akna taga vilisev tuul meenutab õudusfilmi, meie kontorihoone koridorid on läbi lae lekkiva vihma püüdmiseks sinna asetatud värilisi plekist prügikaste täis ja vahel on tunne, et katuse äralendamine polegi teab mis kaugel. Trööstitu, ei midagi muud. Aga, püüan ikka positiivset ellusuhtumist säilitada ja mõtlen, et vähemalt on soe. Kraade on päeval ligi 10 ja mina eelistan seda märga sooja kindlasti -30 kraadisele talvele. Pealegi on alati võimalik endale midagi soojendavat sisse süüa-juua. Näiteks indiapärast vürtsidega piimateed chaid, millesse lisatud safran eriti luksuslikuks ja purustatud mandlid oma langevat lund meenutava välimusega eriti talviseks teeb!

Vaja läheb:
4 tl lahtist musta teepuru
3 viilu ingverit
3 kardemonikupart (eemalda koor ja purusta uhmris seemned)
3 nelki (ikka seda vürtsi, mitte lille :)
1 tk kaneelikoort (tee väiksemateks tükkideks)
näpuotsaga safranit
piima ja mett maitse järgi
soovi korral 2 tl purustatud kooritud mandleid
kaunistamiseks tähtaniisi

Tee nii:
Aja 400ml vett keema, lisa teepuru ja kõik vürtsid. Lase keeda umbes 1 minut, tõsta tulelt ja lase veel paar minutit toatemperatuuril "tõmmata". Kurna tee tassidesse, lisa maitse järgi mett ja piima, jaota tassidesse purustatud mandlid. Serveeri ja kaunista iga tass ühe tähtaniisiga!

Läätsesalatiga uuel aastal rikkaks

2011-12-30T23:50:00.004+02:00

Itaallased arvavad, et vahetult peale uue aasta saabumist tuleb ilmtingimata läätsesid süüa, sest niimoodi on garanteeritud, et alanud aastal on kõvasti raha tulemas! Kõvasti raha on alati tore asi, ma mõtlen. Nii et homme öösel kõik läätsesid sööma! Kasulikud on nad veel pealekauba. Kuna ma usun, et mitte keegi meist ei viitsi otse peale aastavahetuse šampuseklaaside kokkulöömist pottide ja pannidega möllama hakata, siis tuli välja mõelda üks maitsev salat. Ja siit see tulebki – ära proovitud ja heaks kiidetud nii meeste kui naiste, suurte kui väikeste poolt.

Ühtlasi soovin teile kõigile ilusat aastavahetust ja parimat peatselt algavat aastat!

Ühe mehise portsu jaoks (et kõigile pidulistele ikka seda rahaõnne jätkuks)läheb vaja:
500 g läätsesid (nt puy, beluga või rohelisi)
3 eri värvi paprikat
½ väiksest suvikõrvitsat
3 väikest punast sibulat
50 ml extra virgin oliiviõli
peotäis värsket lehtpeterselli
100 g päiksekuivatatud tomateid
200 g prosciutto sinki
100 g rukolasalatit
2 sidrunist pigistatud mahl
6 küüslaugu küünt
Sool/pipar

Keeda läätsed soolaga maitsestatud vees pehmeks (nt roheliste läätsede puhul võtab see 15-20 min). Lõika paprikad ampsusuurusteks tükkideks, viiluta suvikõrvits, koori sibulad ja lõika sektoriteks. Pane kõik köögiviljad grilli alla küpsema. Keera neid aegajalt ja küpseta, kuni nad veel hamba all kergelt krõmpsuvad. Kui läätsed on pehmed, siis kurna nad ära ja sega veel soojade läätsedega hakitud küüslauk ja petersell, sidruni mahl ja pool oliiviõlist. Kui köögiviljad on ilusti grillitud, siis tõsta nad ahjust välja, maitsesta soola ja pipraga ning sega hulka ülejäänud oliiviõli. Lase jahtuda nii grillitud köögiviljadel kui ka läätsedel. Kui mõlemad on toatemperatuurini jahtunud, siis sega köögiviljad läätsede hulka. Nüüd rebi parajateks tükkideks prosciutto ja viiluta päiksekuivatatud tomatid. Sega ka need salatisse. Viimasena sega ettevaatlikult juurde rukolasalat.
Voilà, ongi valmis ja raha loodetavasti voolab! :)

Mango syllabub kardemoniga

2011-12-26T11:19:00.005+02:00

See imelihtne desserdiretsept ilmus eelmisel nädalal Naistelehes üheskoos Marju eelroaks pakutud röstitud paprika supi, Tuuli suupiste skumbria-munasalati ja Priidu pearoa, küpsetatud üdikontidega. Jagan seda täna ka teiega, kallid blogilugejad! Ühtlasi tahan teile siit peadpööritavate jõuluaskelduste keskelt soovida mõnusat aastalõppu!

Vaja läheb:
4 küpset mangot või 4 väikest purki mangoviile siirupis
8 kardemonikupart
1 tl seemnetega vanilliekstrakti või 1/2 vanillikauna seemned
2 laimi koor ja mahl
90 g suhkrut
3 spl rummi
500 ml vahukoort
ca 10 väikest beseed
kaunistamiseks värske mündi lehti

Valmistamine:
Kui kasutad värskeid mangosid, siis koori need ja eemalda kivid. Konservmangode kasutamisel kurna mangotükid siirupist.
Püreesta pooled mangod saumikseri või köögikombainiga. Teine pool mangodest haki väikesteks tükkideks. Sega tükid ja püree kokku.
Võta kardemonikupardest seemned välja ning purusta need uhmris. Purusta kergelt beseed.
Sega suhkrut laimimahlaga, kuni suhkur täielikult sulab. Lisa riivitud laimi koor, purustatud kardemoniseemned, rumm ja vanilliekstrakt või -seemned. Vala juurde vahukoor ning vahusta, kuni saad tiheda vahu. Ettevaatust, ära üle vahusta, muidu läheb vahukoor tükki. Sega vahukoorekreemi juurde purustatud beseed.
Lao desserdiklaasidesse vaheldumisi mangosegu ning vahukoorekreemi. Kaunista värske mündiga, pane 10 minutiks külmkappi ning serveeri!
(retsept on ajakirja BBCGoodFood retsepti edasiarendus)

Imelisi jõule! Blogijate kokaraamatu saab...

2011-12-25T15:30:00.004+02:00

... endale Merle (mercredi), kelle random number generator välja valis. Palju õnne! Kirjuta mulle jutaraudnask(ät)hot.ee, et kokku leppida, kuida saaksin raamatu Sinuni toimetada.

Suur suur aitäh teile kõigile nende imeilusate kommentaaride eest! Süda läks soojaks ja teie sõnad andsid kuhjaga jõudu, et terve järgmise aasta teid siinsete blogiveergude vahendusel maitsvate roogade ja reisilugudega kostitada. Loodan teiega siin ikka ja jälle kohtuda!

Croquembouche ja aeg jõulukinke jagada!

2011-12-19T12:27:00.008+02:00

Mulle meeldib see prantsuse küpsetis croquembouche, mille nimi tähendab otsetõlkes "suus prõksuma", eriti just sellepärast, et ta näeb minu meelest jõulukuuse moodi välja. Ja süüakse seda ka teistmoodi kui kooke tavaliselt - igaüks võib endale väikseid "kuuseoksi" murda ja karamell prõksub hamba all nagu talvine jääkirme!

Selle natuke teistmoodi jõuluküpsetisega tahaksin ma teile kõigile, kallid blogilugejad, suur suur aitäh öelda, et te minuga mu Wonderful worldi jagate, sest jagatud rõõm on ju mitmekordne rõõm! Teie annategi mulle jõudu, et kõigi muude askelduste vahel leida aega ning energiat ka oma toidu- ja reisimõtted siia kirja panna. Ja kuna on jõulud, siis tahaksin ühele blogilugejale kinkida toidublogijate kokaraamatu, millest ma lähemalt siin kirjutasin. Tore oleks ka kuulda, mis see on, mis Sind siia ikka ja jälle tagasi toob. Kirjuta paar rida selle postituse kommentaariks ja lisa kindlasti ka oma nimi. Loosiratas läheb keerlema kõigi nende vahel, kes jätavad oma kommentaari siia enne 24.detsembri südaööd!

Nüüd aga selle magusa jõulupuu juurde tagasi!
Vaja läheb:
Taignaks:
50 g võid
70 g nisujahu
2 muna

Karamelliks:
250 g suhkrut

Kreemi jaoks:
300 ml 3,5% piima
30 g tumedat šokolaadi
4 kardemonikupra seemned, purustatult
1/4 tl jahvatatud ingverit
1/4 tl kaneeli
2 munakollast
55 g suhkrut
30 g nisujahu

Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Tee keedutainas. Selleks sega või 150 ml veega ja kuumuta, kuni või on sulanud ning vesi hästi õrnalt keeb. Pidevalt ja kiirelt segades sega juurde jahu. Jätka segamist kuumal pliidil umbes minut, kuni tekib tihe ühtlane mass. Tõsta pott tulelt ja lase 5 minutit jahtuda. Hakka uuesti kõvasti segama ja lisa ükshaaval munad. Sega kiirelt, kuni tekib läikiv sile tainas. Kasuta lusikat või koogipritsi ja tee suurele niiske küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile umbes 20-22 pisikest taignapalli. Jäta pallide vahele üksjagu ruumi paisumiseks. Küpseta 15 minutit, kuni pallid on paisunud ja kergelt kuldse koorikuga. Tõsta ahjust hetkeks välja ja torka terava noaotsaga ettevaatlikult igasse pallikesse auk sisse, et sellest hiljem kreem sisse pigistada. Pane pallid veel paariks minutiks ahju ning tõsta siis jahtuma.
Kreemi valmistamiseks kuumuta piima, kaneeli, kardemoni, ingverit ja hakitud šokolaadi pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud ja vedelik just just keema tõusmas. Tõsta pott tulelt. Teises potis klopi punakollased suhkruga heledaks vahuks. Lisa jahu, sega ühtlaseks. Hakka pidevalt segades jupihaaval juurde lisama šokolaadi-piima-vürtsi segu. Kui kõik on kokku ning ühtlaseks segatud, pane saadud segu uuesti keskmisel kuumusel pliidile tagasi, sega ja kuumuta mõned minutid, kuni kreem pakseneb ja saab läikiva ilme. Kata kreem kaanega ja sega aegajalt kuni kreemi kasutamiseni.
Pane šokolaadi-vürtsikreem terava otsaga koogipritsi sisse ja täida kõik keedukreemist pallikesed kreemiga.
Valmista karamell, selleks pane suhkur ja 3 spl külma vett laiapõhjalisse potti madalale tulele. Sega kuni suhkur aeglaselt sulab. Kui suhkur on sulanud, lõpeta segamine ja tõsta temperatuuri, oota kuni suhkrukaramell saab merevaigu tooni ja tõsta pott tulelt. Ole väga ettevaatlik, sest karamell läheb kergesti kõrbema. Et vältida karamelli kõrbemist potiseinte külge võid vahepeal külma vette kastetud köögipintsliga niisutada potiseina ja karamelli kokkupuutekohta.
Kasuta näpitsaid või väikest kahvlit, et pista kreemipallid otsapidi karamelli sisse ja "kleepida" kokku jõulupuuks. Ülejäänud karamellist tee puu ümber kuldniidid - selleks tõsta pott karamelliga otse "puu" kõrvale, torka kahvel või mõni muu terav ese karamelli sisse ja venita suhkruniidid ümber "puu".
Serveerimisel saab igaüks murda endale karamelliseid kreemipalle, miks praksuvad hamba all nagu talvine jää!
Idee: Delicious.

Kutse: "Samba, sake ja tšillikaun"

2011-12-15T17:51:00.003+02:00

Kallid sõbrad, rännuhimulised ja toiduhuvilised! Ootan teid:

Piparkoogimaitseline šokolaadisuflee

2011-12-13T16:50:00.015+02:00

Kuna silmaga pole suurt midagi jõulust imetleda (loe: ilusa talvise lumekasuka asemel sajab tumehallist taevast mingit märga ollust juba terve nädala ja seda niimoodi, et ümberringi välja riputatud jõulutuled lausa kohatud tunduvad), siis ei jää muud üle, kui jõule ninaga nautida. Tuleb juua vürtsiseid jooke (nt glögi mandlite ja rosinatega või hoopis chaid, millest lähemalt peagi kirjutan), süüa kilode viisi mandariine, nuuskida kuuseokstes ja pista ahju üksteise järel kaneeli, ingveri, šokolaadi, nelgi, tähtaniisi ja kardemoni järgi lõhnavaid küpsetisi. Ühe sellise idee sain Delicious. ajakirja kodulehelt ja selleks on piparkoogimaitseline šokolaadisuflee. Ma ütleks tegelikult, et tegu on sellise õhulisema variandiga šokolaadi fondant´ist, millele lisatud vürtsid annavad jõulust mekki. Meile väga meeldis!

Vaja läheb (8-le):
50g võid
120 g suhkrut
200 g tumedat šokolaadi
2 tl rummi
3 tl jahvatatud ingverit
2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl vanilli ekstrakti
5 muna (kollased ja valged eraldi)
tuhksuhkrut serveerimiseks

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sulata pool võikogusest ja määri sellega 8 ca 100ml portsjonvormi. Kata iga vormi sisu õhukese suhkrukihiga (kuluta kokku selleks ära umbes 25 g suhkrut). Sulata šokolaad rummi, vürtside ja ülejäänud võiga. Sega ühtlaseks, ära keema lase minna. Eemalda pott tulelt ja lisa ükshaaval, pidevalt segades, munakollased. Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Sega ettevaatlikult munavalgevaht šokolaadisegusse (kui segad liiga jõuliselt, surud munavalgevahust õhu välja). Jaota segu kohe juba varem ettevalmistatud vormidesse ja küpseta 11 minutit. Võta ahjust välja, puista peale tuhksuhkrut ja serveeri!

Pain d´epice ja foie gras, läheb aina pidulikumaks

2011-12-09T20:31:00.004+02:00

Tähelepanu, valmis olla, läks! Jõuluralli on ametlikult avatud. Teisipäeval oli nigulapäev ja siinkandis on just siis see tore päev, kui jõuluvana aseaine Püha Nikolaus lastele kinke toob ja koos oma musta Peetriga ringi traalib. Kuldse ristiga kaunistatud suure punase peakattega (mis tegelikult väga paavsti oma meenutab) valge pika habemega mees sattus nii kaubanduskeskustesse, kooli kui Manni pikapäevarühma. Nii et Mannil esimesed kingid käes ja esimesed kohtumised jõuluvanaga tehtud. Selle kõigega seoses käivad muidugi ka päkapikud igal hommikul Manni susse täitmas ja õhtuti kõlavad kodus jõululaulud, mida päeval koolis järgmisel reedel toimuva kontserdi tarvis õpitud on. Enamasti käib asi nii, et Mannile meenub fraas, aga mitte viis ja siis tuleb appi sõber Google, et välja peilida laulu nimi ja siis tuleb omakorda appi sõber YouTube, et välja peilida laulu viis ning siis saabki laulu harjutama asuda! Seekord on üks laul lausa prantsuse keeles, nii et tuleb meilegi Henriga kasuks. Ära on juba peetud üks töine jõulupidu, homme on siinsete Eesti laste jõulupidu koos eestikeelse jõuluetendusega (kuuldavasti on Krall ja Veesaar lausa ise meie juntsude jaoks kohale tulnud), järgmisel nädalal veel üks töine pidu ja üks kooli jõulukontsert (kus lapsed on omal vabal valikul kas kuusepuud, lumememmed või päkapikud, mistõttu sai soetatud järjekordne kostüüm meie vägisi tekkivasse kostüümilattu), siis veel üks ütlemata põnev talvine pulmapidu, siis veel üks koolijõulupidu ja saamegi Eestisse päris jõule pidama tulla! Nii et tõotavad tulla kiired, põnevad ja jõulused nädalad! Ainus asi, mis jõulutundele kaasa ei aita, on ilm, sest vägisi on mulje, et kõik see vihm, mis novembris sadamata jäi, tuleb nüüd detsembris topelt alla. Aga soe on ja see mulle ju meeldibki, nii et ma ei kurda! Lendamiseks on see ilm samuti hea!

Toidulaud kipub aga küll aina jõulusemaks ja pidulikumaks. Seekord jagan teiega midagi väga traditsiooniliselt jõulust, mis pärit siitkandist, meie palavalt armastatud Prantsusmaalt. Nimelt vürtsileib pain d´epice nuumhane maksa ehk foie gras´ga. Pain d´epice on tegelikult absoluutselt sarnane meie piparkoogile nii maitse kui lõhna poolest, aga vorm on tal täiesti meie vormileiva oma. Valmistada on seda lihtne ja kilesse pakitult säilib see samuti hästi. Kuigi, ma usun, et säilitamisega keegi tegema ei pea, sest maitsev vürtsileib sobib süüa nii meega, moosiga, foie gras´ga, juustuga kui kasutamiseks jõulustes dessertides.

Vaja läheb:
450 g jahu
60 g rukkijahu
2,5 tl soodat
1,5 tl kaneeli
1,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl soola
0,25 tl muskaatpähklit
0,25 tl jahvatatud või purustatud nelki
0,25 tl musta pipart
8 kardemonikupra seemned, purustatud või ca 0,25 tl jahvatatud kardemoni
55 g täiesti pehmet võid (võid ka ära sulatada)
1 suur muna, toatemperatuuril
200 g mett
100 g pruuni suhkrut
1 apelsini riivitud koor
0,5 sidruni riivitud koor
240 ml vett
Serveerimiseks foie gras´d, hakitud pistaatsiapähkleid ning rosé pipart

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri leivavorm võiga või kata küpsetuspaberiga.
Sega kokku jahud, sooda, vürtsid ja sool.
Sega teises kausis kokku või, muna, mesi, suhkur ja tsitruste koored. Lisa vesi, sega läbi.
Lisa saadud segule kokkusegatud kuivained. Sega tainas ühtlaseks ja vala vormi. Küpseta ca 60 min või kuni tikuga torgates tikk puhtana välja tuleb :) Pealt võib küpseda hästi tumepruuniks.
Lase 10 min jahtuda, siis võta vormist välja.
Hoia toidukiles. Algul on raske lõigata, aga mõne tunni pärast on nagu tavaline vormileib.

Vanillikaunale lükitud grillitud kammkarbid passionivilja vinegretiga

2011-12-06T12:04:00.006+02:00

Kisub pidulikuks. Jõulupidude aeg ongi märkamatult kätte jõudnud. Lisaks ohtratele vürtsidele hakkavad toidud aina peenemaks minema ja delikatessid võetakse kapist välja. Kas pole nii? Kammkarp on minu meelest alati pidulik, alati lihtne valmistada ja alati kindla peale minek. Kui just kuumutamisega hoogu ei satu ja teda nätskeks ei küpseta. Mina valmistasin seekord vanillikauna otsas grillitud lugematu hulga pisikeste vanilliseemntega kaetud kammkarpe, mille juurde sobib võrratult hapukasmagusa troopilise maitsega passionivilja vinegrett. No ka pole mitte ütlemata pidulik? Ja valmib vaid mõne hetkega. Veel kiiremini kaob see delikatess aga taldrikutelt, seda võin ma kinnitada.

Vaja läheb (eelroaks 4-le):
12 kammkarpi (ainult valge kammkarbiliha)
4 vanillikauna
2 passionivilja
3 spl extra virgin oliiviõli
1 spl valge veini äädikat
soola ja pipart

Tee nii:
lõika vanillikaunad pikkupidi pooleks ja kraabi kõik seemned kaussi. Sega seemnetega kokku 2 spl oliiviõli. Patsuta kammkarbid köögipaberiga kuivaks ja sega õli-vanillisegus kuni kõik on kaetud. Jäta umbes 15 minutiks marineeruma.
Torka igast kammkarbist hambaorgiga auk läbi. Kui kohe pooliku vanillikaunaga suruda, võib kammkarp laiali laguneda. Jaota kammkarbid vanillikaunapoolikute vahel ära ja kasuta kaunu nö grillvarrastena. Raputa igale vardale kergelt soola.
Kuumuta kuiv pann või grill. Prae kuumal pannil kammkarbivardaid mõlemalt poolt paar minutit, kuni need saavad pealt kuldse värvi ja liha pole enam poolläbipaistev, vaid valge. Või tee sama kuuma grilli kohal.
Kastme valmistamiseks sega passioniviljade sisu 1 spl oliiviõli ja 1 spl valge veini äädikaga. Maitsesta vähese soola ja musta pipraga.
Serveeri kammkarpe kohe passionivilja vinegretiga! Sellise roa juurde sobib suurepäraselt üks jahe ja mullitav šampanja!
/retsept prantslanne Marie blogist Marie Framboise raconte des histoires de papilles/

Suhkru-kaneelikattega vahtrased õunakoogikesed

2011-12-02T13:39:00.007+02:00

Need imelihtsad, taevalikult lõhnavad, mahlased ja maitsvad koogikesed on pärit Austraalia toiduguru Donna Hay retseptuaarist (minu isiklik teemakohane edasiarendus sõnale repertuaar). Kes teda veel ei tea, siis nüüd on viimane aega teadma saada - Donna Hay ajakiri oma imeliste valgust täis perfektsusesse kalduvate toidufotodega on üks mu lemmikuid. Lähemalt saab temaga tutvuda siin.

Aga need tema õunakoogid hakkasid mulle kohe silma, kui nägin fotot, millel koogid heledas tuhksuhkru-kaneelisegus püherdasid, just nagu lumes. Väga talvine, nagu ka ohtra kaneeli ja õunte kasutamine. Nii nad ahju läksidki! Originaalis kasutati küpsetamiseks pisikesi keskelt auguga keeksivormikesi (nn Bundt vorme), mina võtsin kapist üle (häbiväärselt) pika aja välja oma suured cannelévormid. Muffinivormid sobivad ka kindlasti suurepäraselt.

Vaja läheb:
350 g nisujahu
3/4 spl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
1 tl kaneeli
250 g sulatatud võid
175 g pruuni suhkrut
175 g vahtrasiirupit
4 muna
4-5 kooritud ja riivitud õuna
lisaks veel 2 tl kaneeli
200 g tuhksuhkrut

Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini. Sega kausis kokku jahu, küpsetuspulber, sool ja kaneel. Lisa või, pruun suhkur, vahtrasiirup, munad ja riivitud õunad. Sega segu ühtlaseks. Jaota tainas eelnevalt võiga määritud vormide vahel ära. Sellest kogusest peaks tulema 12 250 ml vormis küpsetatud kooki. Kui kasutad väiksemaid vorme, nagu mina, siis vastavalt hulga rohkem. Küpseta 30-35 minutit, kuni koogi sisse torgatud tikk puhtaks jääb. Keera koogid vormist välja jahtuma. Sega tuhksuhkur ülejäänud 2 tl kaneeliga. Kui koogid on jahtunud, sõelu neile kaneeli-tuhksuhkru segu ja serveeri!

Vürtsine läätsesupp kikerhernestega

2011-11-29T14:35:00.008+02:00

Ongi jälle jõuluaeg käes. Jõulud on minu jaoks muuhulgas vürtside ja tsitruste aeg. Nii et lähiajal leiab siit nii mõndagi jõuluhõngulist, pidulikku, vürtside järele lõhnavat, tsitruselist... aga samas mitte päris traditsioonilist, vähemalt mitte eestimaiselt traditsioonilist. Talvise vürtsiteema sissejuhatuseks aga hoopis üks vürtsine supp läätsedest ja kikerhernestest. Suurepärane külmarohuks, suusarajal või uisuväljakul kaotatud jõu taastamiseks või siis hoopis peale suurt pidu keha ning vaimu kosutamiseks. Lihtne teha pealekauba, see omadus tuleb toidule mu meelest igal aastaajal ainult kasuks. Eriti aga vast kiirel aastalõpu- ning jõuluaskelduste ajal!

Vaja läheb:
2 tl vürtsköömneid
maitse järgi tšillihelbeid
1 spl oliiviõli
140 g punaseid läätsesid
1 peeneks hakitud sibul
850 ml köögivilja puljongit
400 g purustatud tomateid
200 g purk kikerherneid (loputatud ja kurnatud) või leota ning keeda ise kuivatatutest
peotäis värsket koriandrit
4 spl hapukoort või paksu Kreeka jogurtit
vajadusel soola

Tee nii:
Kuumuta kuival pannil vürtsköömneid ja tšillihelbeid, kuni need hakkavad praksuma. Lisa oliiviõli ja hakitud sibul. Sega ning prae mõned minutid. Lisa läätsed, puljong ning tomatid. Sega uuesti läbi ning keeda madalal kuumusel umbes 15 minutit kuni läätsed on pehmed. Püreesta suppi kergelt saumikseri või köögikombaini abil. Lisa kikerherned ja kuumuta supp uuesti üles. Maitsesta vajadusel soolaga, puista peale värsket koriandrit ning serveeri hapukoore või Kreeka jogurtiga.
/Idee: BBCGoodFood/

Pommurullid ricottatäidisega

2011-11-24T12:54:00.010+02:00

Tagasi toitude juurde. Tegu ju siiski toidublogiga, aga vahepeal ei saanud muust kirjutada kui uudistest. Kuigi uudised olid kõik ka igati toidused. Igatahes on seekord teemaks pommu ehk baklažaan. Pommu on minu meelest ühtaegu naljakas ja armas sõna. Aga kui juba selline sõna eesti keeles välja on mõeldud, siis tuleb seda kasutada. Nii et siis pommu. Minu meelest on pommust võimalik teha nii üsna jubedaid roogasid, kui uskumatult maitsvaid šedöövreid. Need ricottatäidisega rullid, millest kohe kirjutan, kuuluvad kahtlemata viimaste hulka. Retsept jõudis minuni, nagu paljud teisedki, minu kalli õe Eva kaudu. Sama täidisega võib täita ka suuri pastatorusid ja need siis sellesama kastmega ahjus üle küpsetada. Mõlemad on miti korda proovitud ja kõigi sööjate poolt heaks kiidetud!

Vaja läheb:
2 väiksemat või 1 suurem 0,5cm paksusteks viiludeks lõigutud pommu
soola/pipart (maitse järgi)

Täidiseks:
100g ricottat
125g hakitud mozzarellat
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
peotäis hakitud rohelist sibulat (või asenda basiilikuga)

Kastme jaoks:
kuni 200ml extra virgin oliiviõli (olenevalt ahjuvormi suurusest, milles rulle küpsetad - pane õli nii palju, et vormi põhi oleks korraliku kihiga kaetud, aga rullid ei ujuks õlis)
250g pooleks lõigatud kirsstomateid
2 hakitud küüslauguküünt
1tl suhkrut
soola/pipart maitse järgi

Tee nii:
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Maitsesta pommuviilud soola ja pipraga mõlemalt poolt ja pintselda õliga. Kuumuta kuiv praepann ja prae sellel pommuviile kummaltki poolt seni, kuni need on kuldsed (selle asemel võib maitsestatud ja õliga määritud viile ka ülegrilli all grillida). Tõsta praetud viilud köögipaberile nõrguma.

Valmista täidis. Selleks sega omavahel juustud, muskaatpähkel ja roheline sibul (või basiilik). Aseta umbes 1 tl täidist iga pommuviilu ühte otsa ja keera see siis rulliks. Jäta seisma nii, et lõikekoht jääks allapoole.

Valmista kaste. Selleks kuumuta õli pannil, lisa sinna poolitatud tomatid. Keeda tasasel tulel ca 8-10 minutit või seni, kuni tomatid hakkavad laiali lagunema. Tõsta pann tulelt ja lisa purustatud küüslaugud, suhkur ning maitse järgi soola ja pipart.
Võta ahjupott ja pane selle põhja kiht kastet. Aseta sellele ettevaatlikult baklažaanirullid, lõikekoht oleks allapoole. Vala üle ülejäänud kastmega.

Pane ahju ja küpseta ca 20 minutit või seni, kuni juust pommurullide sees hakkab sulama.

Serveeri riisiga või lihtsalt suupisteks, soojalt või külmalt! Igat moodi maitseb hästi!

Kulinaarsete kroonikute kokaraamat (suured uudised 3/3)

2011-11-20T19:47:00.006+02:00

Nonii, tundub, et suured uudised hakkavadki selleks korraks omadega ühele poole saama. Aga sai neid ikka üksjahu kah lühikese aja kohta. Esmalt kuulutan aga välja, et lisaks minu reisi- ja kokaraamatule, millest eelmises postituses rääkisin, ilmub kohe-kohe poelettidele veel teinegi põnev kokaraamat, mille kaasautoriks on mul au ja õnn olla. Nimelt annab Pegasuse kirjastus välja kümne tuntud kodumaise toidublogija kokaraamatu nimega "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat". Pean ütlema, et mul on tõeliselt hea meel olla kaasatud sellisesse toredasse seltskonda, nagu toidublogijad seda on, ja üheskoos raamatu väljaandmine on justkui kirss koogi peal. Blogijate vürtsikus, värvikus, positiivne hoiak, huumorimeel ja omanäolisus on kõik uues raamatus esindatud ning kaasa löövad:

Mari-Liis ja Siit nurgast ja sealt nurgast
Tuuli ja Ise tehtud. Hästi tehtud.
Liina ja Aglio e olio
Piret ja Puhas rõõm
Aet ja Aet köögis
Ülle ja Tiramisust ja Fata Morganast
Marju ja Tassike elu topelt koorega
Elis ja Elis köögis
Priit ja Profa köögipool
ja Juta siitsamas imelisest maailmast.

Ekstrasuured tänud Tuulile kuid kestnud koordineerimise eest ja Marjule, kes meist igaühe raamatu jaoks üles pildistas. Tema blogist on võetud ka see väike kollaaž osalevatest blogarditest.
Lisaks pani Marju kokku meie raamatu kohta ka sellise vahva videotutvustuse!

Raamatu sisu kohta veel niipalju, et lisaks igaühe poolt välja käidud 10-le retseptile, mahub raamatukaante vahele ka üksjagu juttu meist igaühe ja meie toidumõtete jaoks, pluss palju kauneid fotosid! Leia poest või telli Pegasuse kodulehelt!

Samba, sake ja tšillikaun (suured uudised 2/3)

2011-11-15T12:31:00.012+02:00

"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem juba Eestis uuesti järgi tehtud, üle timmitud ja üles pildistatud. Koostisosade puhul, mida Eestis keerulisem hankida on, olen retseptides välja pakkunud alternatiivi või õpetanud, kuidas seda kodus ise teha (raamatust leiate näiteks õpetused, mil moel valmistada ise Malaisia laksapastat, Tai tsillipastat Nam prik paod või Vietnami Nuoc cham kastet).

Mul on ütlemata hea meel anda see värve ja vürtsi täis raamat välja koostöös Varraku kirjastusega. Raamat jõuab müügilettidele detsembri alguses. Et jõuluvana saaks mõne oma rännu- ja/või toiduhuvilistele kingisaajatele paki sisse panna! :) Ausalt öeldes on mul üldse ütlemata hea meel, et meie seiklused nüüd sedavõrd väärikalt kaante vahel on. Suur aitäh mu kõige kallimatele, Henrile ja Eva Mariale, kaasa reisimise ja kaasa mõtlemise eest. Teiega läheks iga kell kasvõi maailma otsa! Ja suur aitäh ka kõigile lugejatele kaasaelamise eest. Loodan, et naudite meiega koos mööda maailma reisimist ka selle peagi ilmuva raamatu lehekülgedel!

Umami, maailm täis maitseid (suured uudised 1/3)

2011-11-10T07:56:00.014+02:00

Kallid sõbrad! Mul on kohutavalt hea meel, et saan teiega lähiajal jagada lausa KOLME SUURT UUDIST, mille kõige pärast ma ise juba ütlemata põnevil olen. Aga alustame algusest.

Nimelt avasime täna eksootilise toidukauba e-poe UMAMI.
Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lemmikute retseptide elluviimiseks. Kavatseme Umami sortimenti pidevalt täiendada ning seetõttu oleme väga tänulikud, kui jagate meiega, mida sooviksite tulevikus Umami virtuaalsetelt lettidelt osta. Püüame anda endast parima, et aidata!

Umamis on olemas suur osa eksootiliste roogade valmistamiseks vajaminevaid põhikomponente nagu sojakastmed, kalakaste, seesamiõli, vürtsköömned, kaneel, koriandriseemned, kardemon, kurkum, tšillihelbed, austrikaste, karripastad, jasmiini- ja basmatiriis, muna- ja riisinuudlid, kookospiim jne

Meilt leiad ka põnevaid koostisosi, mida Eesti poodidest enamasti ilmvõimatu leida on, nagu mustad seesamiseemned, dashi pulber, harissapasta, sumahh, kalganijuur e galangal, sidrunhein, lambalääts, aed-mustköömen (enamasti tuntud nigella seemnetena), Hiina viievürtsi segu, tahiini, kecap manis, tšillipasta õlis ehk nam prik pao (nt kuulsa Tai supi tom yumi tarvis), riisipaber (nt kevadrullide meisterdamiseks), mirin, palmiõli (mida läheb tarvis paljudes Aafrika roogades), palmisuhkur (mida Kagu-Aasias tavalise suhkru karamellisema aseainena kasutatakse), tamarind, roosivesi, seepia tint (nt musta risotto valmistamiseks) jne.

Umami aitab Sind ka siis, kui Sul on kiire või kui sooviksid teha mõne uue eksootilise roaga esialgu lihtsamalt teretutvust – telli mõni meie valmispastadest või –maitseainesegudest. Proovi oma koduköögis ära, mismoodi maitsevad India road rogan josh või vindaloo karri, Indoneesiast pärit nasi goreng, pad thai nuudliroog Taist, Vietnami pho supp, Hiina köögist tuntud kung pao, Malaisia satay või Singapuri laksa. Siit leiad kõik need ja veel palju teisi vajaminevaid maitseainesegusid.

Et need, kes siia uut huvitavat retsepti tulid otsima, pettuma ei peaks, siis lisan ka ühe uue vürtsipoe avamise tähistamiseks minu meelest hästi sobiva kolmikretsepti - vaata siia, kuidas valmistada kreveti madrast, küüslaugu naane ja kurgi raitat.

Loodame, et leiate enda jaoks Umamist nii vajalikku kui põnevat ning soovime maitsvaid elamusi!

Confit´st nii ja naapidi, nii tiibadega kui uimedega

2011-11-06T21:13:00.010+02:00

Mulle tundub, et meie peres on sel aastal arusaamatutel põhjustel confit teemaline sügis käimas. Ühel hetkel, kui olime ära söönud paar laari tomaticonfit´d ja ma parajasti sibulaconfit´d keetsin, teatasin kallile kaasale, et lähiajal tahaks küpsetada nii pardi- kui lõheconfit´d. Mõlemate järgi oli vastupandamatu isu tekitanud minus Liina, kes oma mahlakate kirjeldustega lihtsalt mõjub inimesele isutekitavalt. Retseptid saidki Liinalt võetud ja mõlemad tulemused lihtsalt o i v a l i s e d. Mulle tundub, et kaua soojas rasvas küpsenud suutäis on just õige asi, kui jahe tuul põue on pugenud. Confit puhul on üllatav see, et vaatamata ohtrale rasvale, ei ole lõpptulemus sugugi üleliia rasvane. Rasv voolab küpsetamise ajal välja ja seda muidugimõista nahka ei pisteta. Kes soovib, võib muidugi pista ka! Pärit on selline toiduvalmistamisviis Edela-Prantsusmaalt ja esialgu mõeldi see välja toidu säilitamiseks - küpsetatud linnukoivad kaeti peale küpsetamist eraldunud rasvaga ja suleti õhukindlalt. Niimoodi sai liha rasva seest mitu kuud hiljemgi veel välja noppida, uuesti üle praadida ja ühe korraliku prae serveerida. Nii et ühinegem confit-sügisega. Kõik on lihtsamast lihtsam ja pika küpsetamisega saab tuba samuti mõnusalt soojaks.

Pardiconfit jaoks läheb vaja:
mõned pardikoivad
hulk loorberilehti
hulk tüümianioksi
soola, pipart
mina lisasin veel omakorda paar spl hanerasva (eriti tore oleks muidugi, kui selle asemel oleks kasutada pardirasv)
Hõõru pardikoivad soola ning pipraga kokku ja lao need loorberilehtede ning tüümianiokstega vaheldumisi tihedalt ahjuvormi. Jäta koivad ööks külmkappi maitsestuma. Järgmisel päeval tõsta vorm ahju, lisa soovi korral paar spl rasva ja keera ahi korraks tippkuumusele. Kui see on saavutatud, keera kuumus 150 kraadi peale ja jäta paariks-kolmeks küpsema. Selle aja jooksul voolab pardi nahaalune rasv välja ja hoiab küpsemise ajal liha hõrguna. Serveeri näiteks praekartulite ja rohelise salatiga. Kui õnnestub, tõsta piduroa puhul klaasike head Cahors´i või Madirani.

Lõheconfit jaoks läheb vaja:
4 kahe sõrme jämedust lõiku lõhefileest (u. 700 g)
2 spl meresoola
1 tl suhkurt
veidi jahvatatud valget pipart
1 sidrun
3 dl oliivõli
Sega kokku suhkur, sool ja pipar, kata lõhe sellega igast küljest ja jäta 1-3 tunniks külmkappi maitsestuma. Kuumuta ahi 75 kraadini. Aseta lõhe võimalikult täpselt sobivasse nõusse, kata sidruniviiludega ja vala üle oliivõliga. Õli peab kala täielikult katma. Pane kala 40 minutiks ahju. Kalaliha jääb tumeroosa, küps ja mahlane. Või nagu Liina ütleb: sellisel viisil jääb lõhe imeliselt pehme ja mahlane, õli imeb enesesse kalarasva meki ja jätab tooni andma vaid lõhe enda maitse + veidi tsitruse mekki. Kõlab hästi ja maitseb veel paremini. Meie jõime siia kõrvale Chablis´d, sobis hästi. Aga Gloria, kust see retsept tegelikult alguse sai, soovitab Alsace´i Pinot Gris´d, mida peaks olema ka üsna lihtne leida.

M&M´s täiskasvanutele, täpsemalt membrillo ja Manchego

2011-11-01T13:49:00.002+02:00

Olen vist juba tuhat korda siinsetel blogiveergudel maininud, et juust on minu jaoks sama, mis lastele komm. Seekord panin oma postitusele ka kommi nime - M&M´s ja seda mitte välise sarnasuse, vaid kahe "M"-i tõttu selle nimes. Kõik sai alguse sellest, et hea inimene Luule tõi mulle mõned suured, sametised, imeliselt lõhnavad küdooniad. Just küdooniad ehk aivad, mitte meil Eestis rohkem tuntud ebaküdooniad. Lisaks oma ilule ja aromaatsusele on küdooniad ka eriliselt kõvad ja kõlbmatud niisama nahka pistmiseks. Tuli välja mõelda, mida põnevat oma uute iludustega peale hakata. Natuke kaalumist ja otsus sai tehtud - valmistan küdooniamarmelaadi, mis Hispaanias on tuntud dulce de membrillo nime all. Membrillo parim kaaslane on Hispaania kuulus lambajuust Manchego. Küdoonia sisaldab suurtes kodustes pektiini, mis tähendab, et marmelaad tekib pea iseenesest ja kõik on ülimalt lihtne, kuigi pisut aeganõudev. Lisaks muutub küdoonia pikal keetmisel erkpunaseks ja seetõttu on valmiv suupiste ka silmale ilus vaadata.

Vaja läheb:
1,8 kg kooritud ja tükeldatud küdooniat
1 vanillikaun
1 tl riivitud sidrunikoort
3 spl sidrunimahla
umbes 700 g suhkrut
serveerimiseks Manchego juustu (Manchego puudumisel võib kasutada näiteks Pecorinot)

Tee nii:
Pane küdooniatükid suurde potti ja kata külma veega. Lisa pikuti pooleks lõigatud vanillikaun ja sidrunikoor. Aja vesi keema, keera tuli madalaks ja kata pott kaanega. Keeda umbes pool tundi kuni küdooniatükid on pehmed.
Kurna küdooniatükid. Eemalda vanillikaun, aga jäta sidrunikoor ja vanillikaunast välja kraabitud seemned küdooniate juurde. Püreeri küdooniatükid saumikseriga või köögikombainis. Mõõda, kui palju püreed on ja lisa täpselt sama suur kogus suhkrut. Vala küdoonia-suhkru segu uuesti keedupotti. Kuumuta ja sega puulusikaga, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sidrunimahl. Keera tuli madalaks, sega aegajalt ja keeda umbes 1,5 tundi, kuni segu on hästi paks ja oranžikaspunast värvi.
Kuumuta ahi 125 kraadini. Kata ahjuvorm võiga määritud küpsetuspaberiga. Vala küdooniamass vormi. Jäta vorm umbes 1-2 tunniks ahju. Marmelaadi tahenemiseks vajaminev aeg sõltub minu kogemuste järgi küdooniate küpsusastmest. Tundub, et värskemad ja mahlakamad vajavad vähem aega. Kui tundub, et mass on parasjagu tahke, tõsta vorm ahjust välja ja lase täielikult jahtuda.
Serveerimiseks pane Manchego juustu viiludele marmelaadiviilud ja maitsev suupiste ongi valmis.

Toorjuustukook ohtra kirsikastmega ehk palju õnne sünnipäevaks!

2011-10-27T10:20:00.010+03:00

Mõne päeva eest möödus sellesama "What a wonderful world!" blogi sünnist juba uskumatuna näivad 4 aastat. Nagu palju teised blogid, sündis ta tegelikult ilma pikemate ja täpsemate plaanideta, rohkem praktilistest vajadustest lähtuvalt. Olime minemas pikemale Tai-reisile ja oli vaja kohta, kuhu sõprade tarvis muljed kirja panna. Oli vaja kohta, kuhu kogutud retseptid üles riputada, et lõpetada üks pidev failisaatmine. Oli tarvis omavalmistatud seebid ja küünlad välja panna, et huvilised võiksid endale sobivad välja valida. Nii see pisik minu sisse sai ja aastate jooksul on blogi iseloom üksjagu selgemaks kujunenud, väljanägemine suure hüppe edasi arenenud ja märkamatult on ta nagu oma elu hakanud elama. Pean tunnistama, et vahel oleks hirmus tahtmine kõik need algusaegade toidufotod kiirelt ja kaarega virtuaalsesse prügikasti toimetada, aga kuna see on siiski puhas ajalugu, siis ei lase ma endal seda teha. On olnud ka äärmiselt keerulisi aegasid blogipidamise mõttes - näiteks siis, kui enne ümbermaailmareisi oma kodust küla peale olime kolinud, või reisi ajal, kui puudusid võimalused nii koha, aja kui vahendite näol, Luksemburgi kolides, kui järsku üle pika aja taas täiskohaga tööinimeseseks hakkasin jne. Aga nähes, kui palju teid siin iga päev minu tegemisi vaatamas käib, kallid lugejad, olen alati leidnud võimaluse. Ja mul on seda alati olnud siiras heameel teha. Loodan, et tulete ka järgmisel aastal ja luban pakkuda põnevaid toiduelamusi ja seiklusjutte.

Esimene väike juubel saabub alles järgmisel aastal, nii et sel korral tähistame vaiksemalt. Ja mis sobiks ühe vaiksema tähistamise juurde veel paremini, kui üks ilus ja maitsev kook, kirsside, minu lemmikutega! Muutsin BBC GoodFood kodulehelt leitud esialgset retsepti pisut ja lisasin väikse lisanüansi kasutades tavaliste küpsiste asemel koogipõhjaks siin nii levinud spekuloosiküpsiseid. Spekuloosiks nimetatakse pruunikaid, krõbedaid ja vürtsikaid (taignas tegemisel kasutatakse kaneeli, ingverit, valget pipart, nelki ja kardemoni) küpsised, mida siinkandis ajalooliselt jõulude paiku küpsetati ja müüdi. Tänapäeval võib spekuloosi osta aasta ringi ning lisaks küpsistele on saadaval ka spekuloosi maitselised jäätised ja muud desserdid. Kui spekuloosi ei õnnestu saada, võib sama kooki väga edukalt valmistada ka näiteks Digestive või muude küpsistega. Vaja läheb:

Koogipõhjaks:
200 g küpsiseid
50 g sulatatud võid

Toorjuustukihiks:
600 g toorjuustu
1 tl vanilliekstrakti
175 g suhkrut
2 spl jahu
2 muna

Kirsikastmeks:
50 g pruuni suhkrut
400 g kivideta kirsse (võib vabalt kasutada külmutatuid)

Kuumuta ahi 160 kraadini. Kata keeksivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ühtlaseks peeneks puruks, sega juurde sulatatud või. Sega senikaua kuni tekib ühtlane niiske mass. Suru see keeksivormi põhja ühtlase kihina.
Sega ühtlaseks massiks toorjuust, vanilliekstrakt ja suhkur. Seejärel lisa munad ja klopi ühtlaseks. Vala saadud mass vormi, silu pealt spaatlia ning küpseta umbes tund aega, kuni ääred hakkavad kergelt kuldseks tõmbuma. Kui tundub, et ääred juba tumenevad, aga seest on liialt vedel, keera kuumust veidi vähemaks. Tõsta kook ahjust välja ja lase toatemperatuurini jahtuda. Seejärel tõsta kook veel mõneks ajaks külmkappi, et see täielikult jahtuks ja tugevneks.
Kastme valmistamiseks puista suhkur kuivale pannile ja kuumuta, kuni see sulama hakkab. Nüüd lisa (sulanud) kirsid ja sega suhkruga läbi. Keeda kõigest 3-4 minutit, kuni kaste on kokku keenud, aga kirsid veel ei lagune. Vala kaste läbi sõela ning tõsta kirsid kõrvale. Keeda kastmevedelikku edasi, kuni siirup pakseneb.
Serveerimiseks tõsta kook ettevaatlikult vormist välja. Kui Su keeksivorm ei ole lahtikäiv, siis soovitan väljatõstmise jaoks jätta küpsetuspaberi ääred kergelt pikemalt üle keeksiormi äärte. Nendest on väljatõstmisel hea kinni hoida ilma koogi väljanägemist kahjustamata. Lase veidi toatemperatuuril seista, tõsta peale kirsid, vala üle kastmega ning serveeri!

Imeline Istria

2011-10-22T00:44:00.014+03:00

Nagu ma juba korduvalt hõisanud olen, võtsime eelmisel nädalavahetusel ette väikse treti Horvaatiasse, täpsemalt Istriasse, mida peetakse Horvaatia hea toidu ja la bella vita keskpunktiks. Olime täiesti teadlikud, et rannailma pole mõtet oodata, aga lootsime, et ilmataat premeerib meid päiksepaistega. Mida ta ka tegi - kõikidel päevadel säras meie pea kohal sinitaevas särav päike. Rannailmast loobumine toob endaga kaasa aga mitu äärmiselt positiivset nähtust, esimene neist on turistide puudumine ja teine odavad hinnad. Meie nautisime mõlemat täiel rinnal. Hakkasimegi omavahel mõtlema, et me oleme juba nii kaua igal pool reisinud väljaspool turismihooaega, et ehmataksime endale südamesse läinud kohti turistide ülekülluses nähes päris ära. Soodsad hinnad algasid juba lennukipiletitest, millest õigupoolest kogu reis alguse saigi. Ei saanud kohe kuidagimoodi jätta ostmata lennukipileteid, mis meile kolmele, edasi-tagasi, koos maksudega, maksid ligi 70 eurot.

meie lemmiklinn Istrias, Rovinj

Lend Frankfurt Hahnist Pulasse kestis kõigest 1,5 tundi. Jõudsime kohale laupäeva õhtupimeduses. Autorendifirmas läks kõik erakordselt libedalt, peale Portugalis saadud ebameeldivat kogemust olin ausaltöeldes pisut murelik. Eriti peale seda, kui avastasin, et olin kiiruga autorendi-voucheri asemel välja printinud mingi täiesti suvalise e-maili, kus ei olnud ühtki vajalikku infokildu peal. Aga noormeest minu voucher ei huvitanud, tema masin oli meie krediitkaardiga sõber ja lõpetuseks ütles ta, et kui teda parajasti kohal pole, kui autot tagastame, siis jätku me autovõtmed lihtsalt talle leti alla. Tundub, et "võti on mati all" on Horvaatias tänase päevani päevakorral. Olin eelmisel päeval kirjutanud meie väikse hotelli omanikule, et jõuame üsna hilja õhtul ning saanud vastuseks, et teda ennast pole kuni pühapäeva õhtuni kodus, aga ta jätab meile korterivõtme väiksesse aiamajja laua peale. Selline mugav korraldus andis meile täieliku vabaduse laekuda oma ajutisse koju millal aga ise soovime. Otsustasime siis esimese asjana õhtusöögile minna, kuna kell oli juba 21, toidupoed kinni ja tekkis oht nälga jääda. Kõigepealt võtsime suuna väikses Banjole külas asuva Batelina kalarestorani poole (selliseid pisikesi kohalikke restorane nimetatakse Horvaatias konoba), kus pereisa on ise kalamees ja perenaine kokk, aga otse loomulikult ei olnud neil laupäeva õhtuks meile ühtki vaba lauda pakkuda. Olin sellest kohast enne lugenud ja ka hiljem soovitasid kohalikud meile seda kohta korduvalt. Pula kesklinn oli justkui välja surnud, ainult ohtrad kohvikud (ja neis ei pakuta Horvaatias mitte ühtki söödavat asja) veel lahti. Üks lahke jäätisemüüja ütles, et läheduses on paar restorani, aga need pole kuigi head. Soovitas võtta suuna Pula külje all asuvasse Milani restorani. Lonely Planet arvas samuti, et tegemist on ühe parima restoraniga sealkandis. Otsustasime siis endid kohalejõudmise puhul pisut premeerida, sest Milan ei ole just odav restoran. Interjöör oli ilus ja modernne, aga ei midagi meeldejäävat. Peakokk tervitas meid vürtsise bruschetta, filotaigna ja lehtpeedi piruka ning magusa sibula focacciaga. Kõik maitses suurepäraselt. Maria tellis muidugi spagette oliiviõliga, mis on suppide kõrval tema teiseks põhimenüükd, kui väljas sööme. Külma eelroana saabusid lauale kalad ning mereannid, igaüks isemoodi maitsestatud ja valmistatud, aga meeles täpselt pole, mis me seal sõime. Pearoaks sain mina krevetirisoto, mis nagu ma hiljem Istria kulinaaria brožüürist lugesin, on selle koha hittroog. Ja no oli tõeliselt maitsev, isegi mitte-risotto-sõber Henri oli vaimustused. Kuldmerikoger kartulite ja kirsstomatitega oli samuti maitsev, aga mitte eriline elamus. Kuna me magustoitu valida ei suutnud, siis toodi meile kõigist pakutavatest kookidest veidi. Võite ette kujutada, et tühjast kõhust oli asi selleks hetkeks juba väga kaugel. Öö hakul jõudsime oma sangviinpunase maja juurde, mis asub otse mererannal, leidsime oliivipuue alt pisikese puust aiamaja ning selle seest laualt oma korteri võtme. Olivetos on kolm ilusat korterit, mis kõik teemale kohaselt kujundatud - Terra (mille meie endale saime), Lavanda ning Sol. Meie Terra juurde kuulus 2 magamistuba, suur elutuba uskumatult hästi varustatud köögiga (ma pole iial enne oma hotellitoast saumikserit või vahvlimasinat leidnud), wc/vannituba ning suur rõdu vaatega maja ümbritsevale oliiviaiale ning merele.

Motovuni linn mäekünkal; värvilised metsviinapuud; kastanid on valmis; poisikesed kitsejuustu müümas; tšillivanikud; trühvlipraad; kuld metsast - trühvlid; trühvlipasta laadapannil

Istria kulinaariat tutvustav brožüür oli tinglikult kaheks jaotatud - roheline Istria, ehk sisemaa oma seente, metsloomaliha jms-ga, ning sinine Istria, ehk rannik, kalad ning mereannid. Otsustasime siis oma vähesed Horvaatiapäevad samamoodi jaotada ning võtsime esimesel päeval ette rohelise Istria. Sihiks väike Livade küla, kus selsamal pühapäeval leidsid aset trühvlipidustused. Livade asub kauni mäetippu rajatud Motovuni linna külje all mäe jalamil. Ja Motovuni linna ümbritsevad trühvlimetsad. Ma pole iial nii palju trühvelid korraga näinud ja nende aroomi nii tugevalt tundnud. Sõna otseses mõttes hõljus terves külas sel päeval tugev trühvliaroom. Iga trühvlimüüja seisis leti taga, millele oli kuhjatud hulk erineva suurusega "kullatükke". Horvaatias kasvab üldse kokku 4 valge ja 6 musta trühvli sorti ning parajasti oli käes aeg tähistada neist kahe valge (Tuber magnatum ja Tuber maculatum) valmimist. Hiljem kuulsime oma majaperenaise Manuela käest, et varem ostsid itaallased kõik Istria trühvlid kokku ja müüsid neid Itaalia trühvlitena kalli hinna eest. Nüüd aga on ka horvaadid ise hakanud oma trühvleid tugevalt turustama ja maailm saab üha enam kuulda ka Istria trühvlitest. Olime plaaninud kuskil Motovuni kandis ühe trühvlilõuna teha, aga pidustustel selgus, et selleks polnud mingit vajadust. Peen kohalik trühvlirestoran Zigante tegi suurel laadapannil trühvli ning koorekastmes pennet, mille ports maksis alla 3 euro. Igaüks sai osta endale veinipokaali ning seda siis erinevate veinitootjate lettide juures pidevalt täitmas käia, suupisteks olid pakkumisel nii trühvlijuust, trühvlivorst kui nii trühvlitega kui ilma nendeta oliiviõlid, millesse värsket saia sisse pista. Oh, Istria oliiviõli on täiesti teema omaette. Astusime Livades sisse Zigante trühvlipoodi ja nägime, et üks härra valab aga väiksesse topsi degusteerimiseks mõeldud oliiviõlisid ja joob neid. Tundus päris võigas mõte. Aga hiljem, kui ise kohalikke eriliselt aromaatseid, isegi kergelt vürtsiseid õlisid proovida saime, mõtlesime, et võiks ise ka neid vabalt juua. Käsi südamel, ma pole iial ühtki ligilähedaseltki nii head oliiviõli saanud. Mulle polekski pasta peale muud kastet vaja kui ainutl seda Istria oliiviõli. Täielik elamus omaette! Siis oli korraldatud veel näidiskokkamine, kus Horvaatia Masterchefi kangelane (kuid mitte võitja) valmistas pearoa trühvlitest. Roog oli ise äärmiselt põnev. Seakoodi sõrapoolsest otsast oli lõigatud jäme viil ja luu sisse topiti trühvlid. See läks ahju, samal ajal valmis polenta salveiga, trühvliõliga praetud puravikud ning portveinist ja sealihapuljongist kokku keedetud kaste. Serveerimisel niristati kõige alla trühvlimett, sellele tõsteti kulbitäis kastet, siis suur lusikatäis puravikke, ruuduke polentast ning kõige peale seakoot. Roogasid valmis vast oma kümme ja iga rahvus sai ühe. Meie saime eestluse eest ka ühe. Ma pean ütlema, et telliksin parema meelega teinekord seda trühvli-koorekastmes pennet, aga põnev oli küll. Nii et meil läks eriti hästi - 3 euroga sai delikatesse kohe isuga söödud. Edasi sõitsime Buzet nimelisse mäekünkalinnakesse ja tegime seal ühed maalilise mäevaatega kohvid.

kõik pildid Buzet linnast

Õhtul kohtusime esimest korda energiast pulbitseva Manuelaga. Tuli välja, et väikse hotelli pidamine ei ole sugugi mitte tema põhitegevus, vaid pigem hobi. Talle meeldib sisekujundus, talle meeldib, kui teda ümbritseb palju inimesi ja maja ostuks võetud pangalaenu aitab see samuti tasuda. Manuelal ja tema abikaasal on 4-aastane poeg Dino, kellel pole mitte vähem energiat tagavaraks, kui tema säraval emal. Päevatööna tegeleb Manuela hoopis turismindusele eurorahade jagamisega ja just seetõttu on ta täielik ekspert, mis puutub parimatesse kohtadesse, kuhu Istrias minna ning kus süüa. Saime õhtul temalt selles osas üksikasjaliku ülevaate, lisaks kingituseks paki kohalikke assortiikomme ning kutse õhtuks kala sööma, kui tema tuttavad kalamehed peaksid midagi sel päeval kinni püüdma.

kalamees koeraga Medulinis; kass noolib kalameeste saaki; selle päeva saak; oliivid on samuti valmis; Horvaatia sinine meri; Pula amfiteater

Nagu juba mainitud sai, siis Horvaatia kohvikutes midagi söödavat ei pakuta. Aga täiesti tavaline on, et esmalt ostetakse poest värsked saiad kaasa ning siis minnakse neid kohvikusse sööma. Oma teisel Horvaatia hommikul tegime siis samuti nagu kohalikud – ostsime poest kirsimoosiga ning kohupiimaga struudlit ja läksime Manuela soovitatud kalurite kohvikusse otse rannal paadikai ääres, mis asus kohe meie maja kõrval. Kohviku ukse kõrval kasvasid küpsetest granaatõunadest lookas puud ja ma kahtlustan, et ühe neist viljadest tõi Manuela meile õhtul “vitamiiniks”, nagu ta ise ütles. On täiesti hämmastav, kuidas Horvaatias saab head kohvi absoluutselt igal pool, isegi väikestes kaluritele mõeldud hurtsikutes. Paar kohta, mida Manuela soovitas, olid juba hooaja lõpu puhul kinni pandud. Aga läbi käisime nad igaks juhuks ikka. Kitsal sillal, kus Manuela tuttavad kalurid kala püüavad, üritasid tol päeval kolm noormeest midagi maitsvat veest välja sikutada, aga vist üsna asjatult – sillal lebas üksainus väike kala ja ka Manuela ütles õhtul, et sel päeval ta kalu ei saanud. Suvehooajal tegutseb silla kõrval väike vabaõhurestoran, kus küpsetatakse värskelt sealtsamast merest äsja välja tõmmatud kala ning mereannid klientidele pakkumiseks. Käisime Istria lõunatipus väljakaevatud vanade roomlaste lossi varemetes. Imeilus koht oli, me oleks ka hea meelega sinna oma lossi ehitanud. Püüdsime minna ka Kamenjaki poolsaarele, kus pidi sealkandi ilusaimad rannad olema ja mõnus mereannikohvik Safari. Aga kahjuks oli kogu piirkond parajast 5-päevasteks sõjaväeõppusteks suletud. Läksime siis hoopis Pula turule. Pula oli esmaspäeva lõunaks võrreldes laupäeva õhtuga läbi teinud justkui metamorfoosi – linn elas, oli inimesi paksult täis, sumisevad välikohvikud ääristasid tänavaid. Turg oli sügisesele Vahemeremaale omaselt lookas ja tekitas vastupandamatu isu süüa teha. Ostsime veel veidi granaatõunu ja mandariine ning asusime teele iidsesse Rovinj linna, millest sai minu täielik lemmik. Miks, seda näeb vist siit värvilistelt piltideltki. Lõunatasime ühes merevaatega konobas, sõime kalasuppi (horvaadid on tõelised supimeistrid ja supid on seal ikka sellised eestlaste moodi – selge leemega ja püreerimata), sardiine, praetud kalmaare, grillitud toorvorste, kartuleid spinati ja küüslauguga ning paprikakastet ajvarit. Tegelikult on nii, et kõik, mis me Horvaatias sõime (välja arvatud sealiha) maitses lihtsalt oivaliselt, mina ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on! Veini jõime muidugi ka igal pool – valget malvazijat ja punast terani ja muidki. Lõunasöögijärgset kohvi otsustasime minna jooma aga Triestesse Itaalias. Sinna on Pulast alla 100 km ja läbida tuleb vahepeal ka Sloveenia. Trieste oli üllatavalt suur, avar, majad olid ka suured, inimesi oli vähe. Päris ilus, aga peale Rovinjt ei jätnud kustumatut mälestust. Kohv oli küll hea! Tagasiteel pisut ära eksinud küsisime ühest restoranist teed ja saime teada, et me oleksime pidanud Sloveenia läbimiseks ostma mingi vinjeti. Otsustasime siis tagasiteel ontlikud kodanikud olla ja läksin piiripeal vinjetti otsima. Tuli välja, et kõige odavam vinjetivariant on 15 eurot ja sellega võid kohe 7 päeva mööda Sloveeniat kimada. Meil aga oli vaja umbes 15 minutit seda teha. Mõtlesin veidi ja panin sealt putkast punuma. Õnneks ei peetud me kinni ja pääsesime trahvist, mis kuuldavasti on päris mitusada eurot.

Rovinj vanalinn; Rovinj kivine rand ja sinine vesi; Henri ja Mann vett katsumas; Roviny vanalinn 3*; Trieste ilu 2*

Õhtustama läksime Manuela soovitatud väiksesse Astarea konobasse imepisikeses Brtonigla külas. Seal tegutseb omanikust kokk juba aastast 1980. Tervitab igaühte isiklikult, kes sisse tuleb, tutvustab ennast ja pakub istet. Söögisaali nurgas põleb lõke hiigelsuures kaminahjus ning seal valmivad traditsioonilised kaane all küpsetatud road. Selleks pannakse kala või liha köögiviljadega potti, kaas kõvasti peale, pott hõõguvate süte sisse ja mõned söed kaanele ka. Peagi istus härra meie lauda maja, võttis kätte pastaka ja paberi ja uuris, mida me süüa tahaksime. Menüüd polegi, tal on köögis värske kraam ja sellest ta siis valmistab maitsvaid roogasid külaliste soovide järgi. Mannile saabus kalasupp, mulle must risoto (mille poolest Astarea eriti kuulus on), kamba peale veel ühed kalmaarid ja Henrile sealiha (mis oli küll parem kui mujal Horvaatias saadu, aga siiski mitte nagu Eesti sealiha). Eriline sensatsioon oli minu seepiatindiga mustaks värvitud risotto kalmaaridega, kõrvale kauss värsket salatit. Seda kohta soovitaksin küll kõigile, kel sinnakanti asja on.

Astarea must risoto; praetud kalmaarid, millest vist iial küllalt ei saa; kala ja mereannid, mis on küpsetatud traditsiooniliselt "kaane all" Astarea kaminahjus

Viimasel hommikul läks suvi lisaks päiksepaistele ka soojaks. Olime endale külmkappi ostnud hulga erinevaid Istria prosciuttosid (pršut), oliive, juustu, granaatõuna, mandariine, tomatit ja maja kõrvalt poest tõin värsket saia. Tegime oma rõdul piknikku ja võtsime päikest! Istria inimesed on nii metsikult sõbralikud ja toredad, et teevad alati tuju heaks. Kõik räägivad inglise keelt ja lisaks veel saksa ning muidugi itaalia keelt. Henri sai kõigi meestega jalgpalli teemadel elavalt vestelda ja kõik olid meie edusammudega igati kursis! Jäime oma Horvaatia reisiga tõeliselt rahule ja iga kell läheks tagasi.

viimane hommik Oliveto rõdul

Moosi, moosi ja moosi - tšillist, šalotist ja viigimarjast

2011-10-14T11:55:00.015+03:00

Pean üles tunnistama, et ega ma nüüd üks suuremasi moosikeetja (ja üldse sissetegija) ei ole. Sellele moositeole, millest teile nüüd kirjutan, õhutasid mind aga nende endi teadmata kallid kaasblogardid Tuuli ja Marju. Tuuli pani kellukese mu peas helisema oma tšillimoosiga (mis küll tõsi küll juba juulikuus tema blogis ilmavalgust nägi, aga just nii kaua mu peas mõned mõtted idanemisaega vajavadki) ja Marju andis otsustava tõuke oma imeilusate moosipurgisiltidega (kes veel ei tea, siis need on kõigile täitsa tasuta allalaadimiseks ja kasutamiseks). Aitäh teile, aitasite kaasa paljude meeldivate maitseelamuste tekitamisele ja nautimisele. Nende kolme moosi võlu on minu kui rohkem soolase-toidu-inimese jaoks see, et nad sobivadki põhiliselt just liha, juustu ja soolaste toitude kõrvale. Mina serveerisin neid pardiconfit juurde (millest ma peagi teile ka räägin), kõik kolm sobivad lihtsalt võrratult mõne kiire valgehallitusjuustu bruschetta peale, isegi seaprae kõrval toimivad nad suurepäraselt. Nii et, moosi keetma!

Tšillimoos (see sai valmistatud täpselt Tuuli äraproovitud ja heakskiidetud retsepti järgi, ainult püreerimise jätsin lõpust ära. See on lihtsalt maitse asi! Kopeerin retsepti siiski ka siia, et kõik kolm siin ilusti üheskoos käepärast oleks)

Vaja läheb:
200 gr tšillipipart
500 gr suhkrut
800 gr punast paprikat
1 dl punast veini
1 tl soola

Eemalda paprikalt ja tsillipipralt seemned ning sisu, haki peeneks, sega suhkru, veini ja soolaga ning kuumuta kaane all hästi vaiksel tulel umbes tund aega. Püreeri kogu mass ühtlaseks ning kuumuta veel umbes pool tundi ilma kaaneta, et mass kokku keeks. Pane tšillimoos steriliseeritud purkidesse.
Võid kasutada ka moosisuhkrut, siis muutub moos paksemaks marmelaaditaoliseks.
PS! Kasuta tšilli hakkimisel kummikindaid või mõne osava atribuudi abi - selline kogus hakitud tšillit näpuotstel tuletab end veel pikka aega valusalt meelde!

Viigimarja ja sibula moos

Vaja läheb:

4 värsket viigimarja
250 ml punast veini
2 suuremat sibulat (kes tahab erksamat punast moosi, kasutab punaseid sibulaid)
2 spl valge veini äädikat
1 spl võid
suts soola
suts tšillihelbeid
3 kuhjaga spl pruuni suhkrut

Lõika viigimarjad tükkideks. Aja vein keema, lisa viigimarjad ja keeda madalal kuumusel kuni viigimarjad on täitsa pehmed. Samal ajal haki sibulad peeneks. Pane kuumale pannile või ja seejärel sibulad. Maitsesta sutsu soolaga ja lisa suhkur. Prae pidevalt segades kuni sibulad on pehmed ja kergelt karamellistunud (ca 20-30 minutit). Lisa viigimarjad (ilma veinita), veiniäädikas ja tšilli. Sega kõik läbi ja lase veel madalal kuumusel podiseda, kuni moos on ühtlaseks kokku keenud ja paksema moosi kontsistentsiga. Maitsesta vajadusel oma maitse järgi üle.

Šalottsibulamoos balsamicoga

Vaja läheb:

2 spl oliiviõli
6 suuremat šalottsibulat
3 spl pruuni suhkrut
100 ml kana- või loomalihapuljongit
3 spl balsamicot
1/4 tl musta pipart
1 spl tüümianit
soola

Haki sibul tükkideks. Kuumuta õli pannil. Lisa sibul, sega läbi ja maitsesta soola ning musta pipraga. Prae madalal kuumusel aega-ajalt segades, kuni sibulad on täiesti pehmed (see võtab umbes 20-30 minutit). Lisa puljong, balsamico, suhkur ja tüümian. Keeda, kuni vedelik on ära auranud ja sibulad karamellised. Ole ettevaatlik, et sibul kõrbema ei läheks - see annab kogu moosile kibeda maigu.

Sügisene kook pirnide, mandlite ja šokolaadiga

2011-10-11T13:53:00.013+03:00

Ma isegi ei tea, miks see kook mulle niiväga sügise nägu tundub. Võibolla need kollakaspuunikad toonid meenutavad langevaid lehti ja kooki kattev siirupikiht niisket maapinda. Pirnide aeg ju ka sügiseti. Esialgu seda kooki Marabout chef magustoiduraamatus (Les meilleurs desserts) nähes jäi see mulle silma just efektse välimuse poolest, muidu pole ma senimaani just suur pirnikookide sõber olnud. Aga see kook osutus heaks mitte ainult väljastpoolt vaadates, vaid ka seestpoolt proovides. Teinekord valiksin lühikesed paksud pirnid, siis saaks pirnid koogi sisse püstiasendisse panna ja tulemus oleks eriti ilus. Minu omad olid aga igavesti pikad ja seetõttu nad nüüd seal koogis niimoodi poolkülili pikutavadki :).

Vaja läheb:
8 pirni
600 ml vett
1 spl sidrunikoort
1/2 sidruni mahl
380 g suhkrut
1 vanillikaun
125 g võid (tükkideks lõigatud)
3 muna
160 g hapukoort
200 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
40 g hakitud mandleid
60 g mandlijahu
40 g musta šokolaadi (hakitud)

Koori pirnid, aga jäta neile sabad külge. Sega potis kokku vesi, sidrunikoor ja 220 g suhkrut. Lõika vanillikaun pikkupidi pooleks ning lisa potti. Kuumuta segades kuni suhkur lahustub, siis lisa pirnid ning aja vesi keema. Keera tuli madalaks ja keeda pirne umbes 30 min. Tõsta pirnid ettevaatlikult välja ja pane nad sõelale nõrguma. Jäta vedelik edasi keema, lisa sidrunimahl ja keeda kuni vedelikukogus on vähenenud ning tekkinud on siirup. Lase siirupil jahtuda toatemperatuurile.
Kuumuta ahi 160 kraadini. Määri ringikujuline koogivorm seest võiga. Sega või ja ülejäänud suhkur ühtlaseks vahuks. Sega edasi ja lisa ükshaaval munad ning hapukoor. Lisa 2 spl siirupit ja ülejäänud koostisosad (jahu, millesse on segatud küpsetuspulber, mandlid, hakitud šokolaad, mandlijahu) ning sega ühtlaseks taignaks.
Kuivata pirnid köögipaberiga ja säti nad ringikujuliselt koogivormi püsti, sabad üleval. Vala vormi tainas. Ära muretse, kui esialgu tundub, et pirnid väga palju koogist välja jäävad - taignaosa paisub ahjus üksjagu kõrgemaks. Küpseta 1,5 h või vajadusel veidi kauem. Tõsta kook ahjust välja ja lase 10 minutit toatemperatuuril seista. Vala ülejäänud siirup koogile ja serveeri.

Portugal, Porto ja grillitud kaheksajalg

2011-10-07T11:04:00.007+03:00

Eelmise nädala teise poole veetis meie väike reisiseltskond siis Portugalis, nagu ma juba ammu ja korduvalt välja olin hõiganud. Seekord sai sihtkohaks valitud Porto piirkond Portugali põhjaosas, mis oli juba aastaid meie reisiplaanide nimekirjas figureerinud. Maandusime neljapäeva hommikul suvekuuma Porto lennujaama olles varasemalt juba interneti teel kõik vajaliku mugavaks kohalejõudmiseks ära korraldanud. Sissejuhatuseks pidi meid lennujaamas ootama rendiauto. Tegelikkus oli aga hoopis mikrobuss, mis sõidutas meid lennujaama lähedal asuvasse üsna primitiivsesse vana Ikea mööbliga sisustatud International car rental putkasse. Asjaolu, et tänapäeval ühes kontoris laual mitte ainsamatki arvutit ei ole, ei tekita just suurt usaldust. Aga me oleme hullematestki kohtadest autosid rentinud ja olime täitsa koostööaltid. Mida ei saanud aga üle laua istuva härra kohta ütelda, kelle lemmiklauseks osutus: "reeglid on reeglid!". Ühesõnaga tema makseterminal ja meie krediitkaart ei olnud omavahel sõbrad, meie sularaha ta ei tahtnud (reeglid nägid ju ometigi teisiti ette!) ja vanamoodsa krediitkaardi andmete vahetuse ning allkirjaga selle härra meelest tänapäeval enam asju ei aeta. Mis siis ikka, tunnikese pärast seisime taas lennujaamas ning otsustasime linna sõita ülimoodsa hiigelsuurte akendega metrooga (ma ei teagi, miks see metroo on, kui ta enamus ajast maa peal sõidab). Sõit oli mõnus, siit-sealt vilksasid juba kirjude portugalipäraste keraamiliste plaatidega kaetud vanad majad ning kaasreisijaid kuulates harjusime järjest enam ka Portugali portugali keelega, mis meie meelest kõlab väga naljakalt läti keele moodi (brasiillaste oma kõlab hoopis teisiti). Kuna meil linnakaarti veel polnud, siis vaatasime, et meie hotell (Mercure Vila Nova de Gaia) asub Vila Nova de Gaia linnas (mis on tegelikult Porto linnaga küljeti koos, eraldatud vaid Douro jõega) ja väljusime metroost peatuses, mis meie sisetunde järgi hotellile kõige lähedamalasuvam tundus. Päike lõõskas ja õues oli ligi 30 kraadi (üldse ei kurda!), meie TomTom teatas, et sihtkohani on kõigest 3 km. Mis oli ütlemata tore, sest nii vahvatele käänulistele, kitsastele ja elulistele munakivitänavatele poleks me muidu mitte kuidagi sattunud. Aega oli maa ja ilm, pagasit õnneks vähe ja muudkui tatsusime pea kuklas ning nägu naerul.

Mingil hetkel läks Mannil kõht tühjaks ja otsustasime kohalejõudmist oma esimese sööma(ja jooma)ajaga tähistada. Kohviku akendest avanes vaade punastele vanadele kivikatustele, Douro jõele ning Porto vanalinnale. Mida Sa hing veel tahta oskad! Kui Mann kuulis, et menüüs on supp, oli tema otsus tehtud (portugallased pakuvad pea alati enne pearooga maitsvat kodust köögiviljasuppi caldo verdet, millest saigi Manni põhiline toit järgnevatel päevadel, talle nii hirmsasti meeldis lihtsalt). Meie tellisime kannutäie sangriat ja proovisime ära Porto kuulsa "kiirsöögi" franchesinha - kahe saiakihi vahele on topitud sinki, linguicat, mis on paprika ning küüslauguga sealihavorst, chipolata vorsti ja veel praetud lihasteiki, kõik see on ohtra juustuga üle küpsetatud ning viimaks veel paksu sooja tomati-õlle kastmega üle valatud. Ma pole ühe võileia vahel iial nii palju erinevat lihakraami näinud. Oli täitsa söödav ja huvitav ka, aga rohkem me seda "võileiba" järgnevate päevade jooksul ei tellinud vaatamata kohalike portolaste pidevale manitsusele, et "te peate kindlasti siin franchesinhasid sööma". Mann sõi järjest ära ühe kausitäie maitsvat suppi, tellis teise ja kui ta kolmandat tellis, siis ei suutnud ettekandja enam asja uskuda ja küsis üle, et kas tõepoolest need supid sellesse väiksesse blondi kehasse lähevad. Läksid küll! Nagu pildilt näha meeldis supp ka Manniga kaasasreisivale kaisuloomale Waka Wakale :).

Kõhud täis ja sumin peas jõudsime oma kulgemisega otse Douro jõe kaldale, kus asuvad kõikide suuremate portveinitootjate veinikeldrid. Seal asuvad nii päris keldrid, kui turistidele mõeldud klantskuurid, kus on vaip maas ja puhtaks pestud tünnid üksteise otsas, taustaks meelas muusika. Ei olnud isu neid lähemalt uurida. Lõpuks saime aru, et meie asume mäe jalamil ja meie hotell asub mäe otsas. Võtsime siis takso ja olimegi hotellis. Sealtkaudu saime endale ka ühe korraliku autorendifirma (Jap, kui keegi sinnakanti peaks sattuma) ja auto ka. Millele me kohe ka hääled sisse ajasime, sest janu portveini järele oli suur. Üks suurepärane koht Portos hea portveiniga tutvust teha on Solar do Vinho do Porto, mis asub uhkes vanaaegses villas lopsaka rohelise pargi keskel. Terrassilt avaneb hingemattev vaade soojas õhtuvalguses sillerdavale Douro jõele ja Porto kõrgetele sildadele. Lasime sommeljeel endile kahte erinevat sori porti pakkuda ja pidime tunnistama, et see mees kas tunneb oma tööd suurepäraselt või on tema veinilistis olevad mitusada portveini lihtsalt kõik nii võrratud! Lisaks toodi meile Queijo da Serra juustu, mis oli pehme ja parajalt soolane ja viis keele lihtsal alla otse meie korisevatesse kõhtudesse.

Seda viimast probleemi sõitsime lahendama Matosinho eeslinna, mille õhtusel rannal me sissejuhatuseks koos ohtrate surfarite ja hiiglaslike lainetega pisut isu juurde tekitasime ning kus asuvasse grillrestorani me õhtusöögiks maandusime. Mina tellisin grillitud makrelli ja jäin väga rahule - makrell oli Portugalile omaselt nagu raamat lahti lõigatud (ka grillkana teevad nad samamoodi pinnalaotusena), see siis ära grillitud ning serveeriti koos hakitud valge sibula ning värske peterselliga. Juurde sealsele köögile väga omased "löödud" kartulid (batatas a murro) - kõige koorega keedetud ning seejärel pisut lömastatud ja kergelt üle küpsetatud (kui keegi nüüd selle kartulivalmistamise osas minust targem on, siis parandused on äärmiselt teretulnud). Henri grillribid olid superhästi küpsetatud, aga maitsestamata. Mann sõi muidugi suppi. Õhtul jalutasime veel vanalinnas Rio douro kaldal Ribeiros. Seal, kus kaunites restoranides istuvad vaid turistid ning mille menüüs on esindatud selline imeloom, nagu "turisti eine". See on vist neile, kes söövad vaid kõhutäiteks, sest mind isiklikult hirmutaks väga menüü, mis on spetsiaalselt turistile loodud. Aga ilus oli õhtul sooja valgusega valgustatud jõe ääres. Siin-seal mängis elav muusika. Õhk oli suviselt soe. Restoranidest tuli aroome, mis vaatamata täis kõhule tundusid isuäratavad.

Järgmisel hommikul, kui ilm oli veel soojemaks läinud, otsustasime lisaks nähtud avarale Matosinho rannale üle vaadata ka Porto omad. Sõit mööda laia Avenida da Boavistat oli elamuslik nii heas kui halvas mõttes. See tänav (ja osaliselt ka Porto rannaäär) on ääristatud imeilusate vanade villadega, mis aga enamasti on täiesti räämas või isegi päris lagunemas. Samas kerkivad nende vahele uhked uued modernsed elamud. Selline tunne tekkis, et kui keegi raha annaks, ehitaks need villad ise üles ja leiaks otstarbed. Metsikult ilus kultuuripärand on kohe kohe kõige kaduva teed minemas. Porto rannapromenaad oli ilus ja säilinud oli isegi veidi vanaaegset hõngu, aga rand ise oli täiesti kivine (kui mitte öelda kaljune) ja ujumiseks see kohe kuidagi ei kõlvanud. Sattusime siis uuesti Matosinhosse. Mina, kes ma vaatamata oma vastavale tähtkujule (kala) pole sugugi veelemb, imetlesin capoeirakunsti kuni Henri ja Mann ookeanilainetes hullasid. Neid oli ausaltöeldes päris hirmus vaadata, sest isegi põlvekõrguses vees lõi laine Mannikese vahel pikali nagu niuhti. Värske õhk ja merevesi teevad kõhu teadagi kui kiiresti tühjaks ja ma polnud veel ühtki soolatursarooga (bacalhau) proovinud. Mõtlesime, et lähme proovime soodsat söögikohta O Portista Porto kesklinna lähedal, millest Kristel oma blogis rääkinud oli. Hinnad olid tõeliselt isuäratavad, õnneks toidud ka. Mina sain oma bacalhau kätte - tellisin selle nö kalamehe moodi, krevettidega kastmes ning praekartulitel. Oli tõeliselt maitsev, midagi pole öelda. Kuidagi ei usuks, et see kala on tegelikult soolatud ja kuivatatud, jupp aega seisnud ja siis jälle hüdreeritud. Maitses täpselt nagu värske kala. Henri tellis picanhat (mahlane loomalihatükk, mis on omane eelkõige Brasiiliale), mis aga oli pettumus. Brasiilias söödud mahlasest suussulavast loomalihast oli asi ikka õige kaugel. Henri proovis sama ka ühes teises Porto söögikohas, kus picanha tuli otse vardalt grillahjust, samamoodi nagu Brasiilias, aga maitses ikka nagu nätske lihakäntsakas. Aga tulles tagasi selle söögikoha juurde, kus lõunatasime, siis sangria oli jälle maitsev ja Mann sõi - üllatus, üllatus - suppi! Ahjaa, siinkohal meenub mulle, et Portos on üks häiriv kontingent. Nimelt parkimiskohaotsijad. Neid on igal pool ja nad on pagana kiired. Niikui Sa kasvõi minimaalselt näitad välja, et kavatsed lähiajal parkida, kargab kuskilt välja üks (enamasti üsna räbaldunud) härra ja kukub kätega vehkima vaba parkimikoha juures, mida Sa tegelikult juba ammu märganud olid ja mille poole äsja sõitmas olid. No siis ta vehib ja "aitab" parkida. Mitte, et teda vaja oleks ja et temast abi oleks, aga raha tahab ta ikkagi saada. Hämmastaval kombel on neid selle ka väiskemates kohtades ja linnaäärtes. On alles põnev elukutse.

Edasi tekkis meil selline mõte, et kui Douro jõe org on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, siis peab see ikka ütlemata ilus olema. Ka ei morjendanud meid fakt, et meil ümbruse kohta maakart puudus, jõe äärt mööda pole just kuigi raske kulgeda. Asusime siis mööda mäenõlvadel looklevaid teid veerema oodates neid imelisi istandusi, kus äkki pisut magusat portigi nö desserdina pakutaks. Mida aga ei tulnud, olid istandused. Ei ühtegi viinamarjavälja, kui välja arvata majade tagaaias asuvad paar väikest vagu. Lõpuks küsis Henri ühest väiksest poest abi ja kuulis, et esimesed istandused algavad alles 100 km pärast. Kes mägedes sõitnud on, see saab väga hästi aru, kui kaua aega selle maa läbimine seal jõepervel külade vahel nõudnud oleks. Jätsime siis istandused sinnapaika ja sõitsime linna tagasi, Douro jõe kaldale Vila Nova de Gaiasse, kus kõik portveinimajad oma keldreid peavad. Ühte avatud "keldrisse" astusime sisse, aga see oli üks paras Potjomkini küla. Palju põnevam oli kitsastel tagatänavatel kõndida ja salaja poolavatud hiigelsuurtest keldriväravatest sisse piiluda.

Viimaseks täispikaks Portugali-päevaks võtsime plaani sõidu mööda ookeanirannikut lõuna poole, grillitud mereannid ja väiksed linnakesed. Kohe, kui oma "kodulinna" Vila Nova de Gaia randa jõudsime, saime aru, et siinsed teevad nii Matosinhase kui Porto omadele pika puuga ära. Laiad liivarannad, millele siinseal väiksed kaljunukid aktsente lisasid, olin ääristatud kilomeetrite viisi rannaheina kohale ehitatud tõstetud laudteega, lisaks ilusad väiksed rannarohvikud-ja restoranid imeliste vaadetega otse möllavatele lainetele. Kuna hommikusöök oli targu vahele jäänud, siis ei jõudnudki me oma stardipaigast kuigi kaugele, kui juba ühte ilusasse rannarestorani maha istusime. Väikse alge maja ühel küljel oli liivarand ja meri, teisel aga kasvasid lopsakad hooldatud köögiviljad, mida meil peagi süüa õnnestus. Taevas oli sinisemast sinisem, toolid ja päiksevarjud kirgasoranžid ja lauad lumivalged. Jõudsime veel viimasel võimalikul hetkel endale laua rabada, sest peagi oli restoran lõunatavatest kohalikest pungil. Tellisime kauaoodatud grillitud kaheksajala (polvo grelhado), mis saabus taas koos "löödud" kartulite, maailma parima kapsa, hakitud küüslaugu ja mustade oliividega. Ausalt, see oligi minu reisi tipphetk, seesama pehme, maitsev, värske kaheksajalg. Praegu siin seda kirjutades hakkab juba suu vett jooksma. Nüüd võib kellelegi tunduda, et oli alles jama reis, kui kaheksajalg selle tipphetkeks olsutus. Aga tegelikult oli väga äge reis ja kaheksajalg lihtsalt nii metsikult maitsev. Kui keegi Porto kandis ringi rallib, siis soovitan väga seda ilusat väikest restorani Miramar otse Porto külje all. Üldiselt sõitsime ühest linnakesest teise nii et suurt aru ei saanud, mis nimelises me hetkel viibime. Ainult üks neist linnadest oli ise ääretult ilus. Praegu tagantjärele kaarti vaadates mõtlen, et see võiks Granja olla, aga võin ka eksida. Äkki oli mõni Granja naabritest. Igatahes oli see linn täis vanu uhkeid mereäärseid villasid, millest paljud küll jällegi üsna kurvas seisus olid. Teistes asulates hakkasid silma aga ohtrad paneelmajad, mida kuigi kaunis just vaadata polnud. Ookean oli aga super! Ma käisin restoranist restorani ja püüdsin leida kohta, mis mulle Kristeli ja Liina poolt taevani kiidetud ohtra värske koriandriga Ameijoaseid müüks, aga mida polnud, olid need karbid. Kristel rääkis juba suel, et sel aastal on nende karpidega lood kehvad ja tundub, et nüüd olid nad päris otsa saanud. No ei tea, ameijoased jäid siis järgmiseks korraks. Õhtul jõudsime aga peale mõnusalt päikselist rannapäeva tagasi Vila Nova de Gaia rannale, istusime maha ühe rannarestorani terrassi kõige merepoolsemasse lauda ja asusime õhtustama - päikseloojang taustaks. Kostitasime endid taaskord suure kannu sangriaga, sõime grillitud kalmaare (lulas grelhadas, järjekordselt parimad kalmaarid minu elus) ja ahjupotis ohtra küüslauguga valmistatud kana.

Ahjaa, vahepeal kohvitades sõime mitmel korral muidugi ka kuulsaid kreemikoogikesi ehk pasteis de nata´sid. Minu interpretatsioon neist on kättesaadav siit. Minu suureks üllatuseks ei raputanud portugallased mitte kuskil neile kookidele kaneeli peale, nagu ma varem kuulnud olin. Mis värk selle kaneeliga siis ikkagi on? Portugalist lahkudes oli kõige rohkem kahju sellest mõnusast ookeaniõhust, mis meist sinna maha jäi. Aga pole hullu, järgmisel nädalalõpul ootab meid juba Horvaatia!

Bruschetta´d, üks tomati confit ja mozzarellaga, teine viigimarja ja camembert´iga

2011-10-05T15:42:00.008+03:00

Hirrrrmus kiire on pidevalt. Korraga on peas sadu erinevaid asju, millest igaüks nõuab oma aega ja energiat. Aga pole hullu, nii ongi elu põnev. Maitsvad road pole sealjuures jäänud ei valmistamata, pildistamata ega nautimata. Jagada pole aga tõesti ammu jõudnud, seda tuleb tunnistada. Püüan siis aegamööda asja parandada. Enne veel, kui ma oma Portugali-muljed üles tipitud saan, jagan sellisele kiirele ajale sobivat kiiret ja oi kui maitsvat retsepti. Õigemini kahte, mõlemad juustuga bruschetta omad - üks tomati confit ja mozzarellaga, teine värskete viigimarjade, mee ning camembert´iga. Kõik on lihtsamast lihtsam ja valmib ka nagu niuhti, muidugi kui keegi vahepeal värsket saia, pehmet juustu, küpseid tomativiile ja magusaid viigimarju niisama pihta ei pane!

Tomati confit
(isu tuli peale nähes seda retsepti Culinaria France´i Korsika peatükis)

10 tihket küpset tomatit
meresoola ja värskelt purustatud musta pipart
peotäis värsket hakitud lehtpeterselli
4-6 küüslauguküünt (peeneks hakitud)
hulk head oliiviõli

Kuumuta ahi 200 kraadini. Pese tomatid ja lõika nad pooleks. Koogi välja nii palju seemneid kui saad. Kuivata tomateid pisut veel köögipaberiga. Määri ahjupann korralikult õliga kokku ja säti tomatipoolikud lõikepind üleval pool üksteise kõrvale. Maitsesta soola ja pipraga. Puista üle peterselli ja küüslauguga ning nirista peale heldelt oliiviõli. Küpseta tomateid 30 minutit, keera siis kuumus madalamaks - 150 kraadi peale - ja küpseta veel 30 minutit. Jälgi, et tomatid kõrbema ei läheks.

Lisaks minu poolt välja pakutud bruschetta`dele on sellised maitsest tulvil tomatid suurepärased liha kõrvale, salatisse, värske saiaga veini kõrvaseks jne.

Bruschetta´d tomati confit ja Mozzarellaga

Värsket saia
Mozzarellat
Tomati confit´d
Oliiviõli
Soovi korral värsket basiilikut

Bruschetta`d viigimarja, mee ja camembert´iga

Värsket saia
Camembert juustu
Värskeid küpseid viigimarju
Mõned lusikatäied vedelamat mett
Värsket tüümiani
Oliiviõli

Lõika sai, juustud ja viigimarjad viiludeks. Määri saiaviilud pealt oliiviõliga kokku. Pane pooltele saiadele viilutatud mozzarellat, pooltele camembert´i. camembert´iga saiad kata omakorda õhukeste viigimarjaviiludega. Kuumuta ahju ülagrill hästi kuumaks ja pista saiad mõneks minutiks grilli alla, kuni nende ääred kuldseks tõmbuvad. Võta saiad välja, tõsta neile, millel viigimarjaviile peal pole, igale peale üks tomati confit viil. Nirista neile pisut oliiviõli ja kaunista basiilikulehega. Tõsta igale viigimarjaga saiale pool teelusikatäit mett ning kaunista värske tüümianioksaga. Vala välja üks mõnus vein ja lase hea maitsta!

Kastani-madeleine´d (Les madeleines ardéchoises)

2011-09-28T16:40:00.009+03:00

Mõtlesin, et enne veel, kui homme Portugali poole teele asume (juhuuuuu!), jagan teiega midagi magusat. Ja muidugi prantsusepärast ja lisaks veel hooajalist ka. Käimas on nimelt kastanihooaeg (ettevaatust, siin ei sööda mitte hobukastaneid, millest meie lapsed sügiseti koolis tikuloomi ehitavad, vaid päris kastaneid, ingl k chestnut ja pr k marron või châtaigne). Tegelikult müüakse viimasel ajal kastaneid vist ka Eesti paremini varustatud poodides. Kastanikreemi võibolla aga mitte. Nii et kes saavad kätte kastanid, need võivad ise kõigepealt kreemi teha, see pole üldse väga keeruline, vaja läheb:
1 kg kastaneid
700 gr suhkrut
200 ml vett
1 tl vanilliekstrakti

Tee kõigile kastanitele madal sisselõige. Pane kastanid potti ja kata külma veega. Aja vesi keema ja keeda mõned minutid suurel kuumusel. Keera kuumus maha, jättes kastanid kuuma vette seisma kuni neil ükshaaval koore eemaldad. Pane kooritud kastanid potti poole liitri kuuma veega ja keeda mõned minutid, kuni nad on pehmed. Kurna ja purusta ühtlaseks massiks. Ära lase massil ära jahtuda. Keeda 200 ml veest ja suhkrust siirup ning sega kastanimassiga kokku. Lisa vanilliekstrakt. Kuumuta kreemi pidevalt segades madalal kuumusel umbes 15 minutit kuni tekib paks pasta, mis kleepub lusika külge. Pane puhastesse purkidesse ja kaaneta. Väidetavalt säilib selline kreem isegi vähemalt aasta.

Madeleine`ide jaoks läheb vaja:
150 gr kastanikreemi
80 gr pruuni suhkrut
80 gr jahu
80 gr võid + veidi vormi määrimiseks
2 muna
1 tl küps pulbrit
2 spl rummi

Sulata või ja tõsta kõrvale. Kuumuta ahi 220 kraadini.
Vahusta munad suhkruga, lisa jahu ja küpsetuspulber, sega ühtlaseks massiks. Sega juurde sulavõi ning seejärel lisa kastanikreem ja rumm. Määri madeleine-vormid võiga (tegelikult võib neid teha ka nt muffinivormi põhjas, lihtsalt kuju tuleb teistsugune) ning tõsta kuhjaga supilusikatäis tainast igasse vormi. Küpseta esmalt 5minutit, siis keera temperatuur 200 C peale ning küpseta veel 7-8 min. Kalla madeleine´id vormist välja jahtuma.

Sumahhi ja pistaatsiapähkli dukkah ning tahiinikastmega krevetid

2011-09-23T17:45:00.005+03:00

Ma vaatan, et väga prantsuspäraseks kisub siin blogis viimasel ajal. Frankofiil, nagu ma olen, pole selles midagi imestamisväärset, aga ühtlasi olen ma hull eksootiliste maitseelamuste järele. Nii et rändame üle pika aja jälle Lähis-Idasse. Menüüs on sumahhi ja pistaatsiapähkli dukkah ning tahiinikastmega krevetid. Ausalt, need viivad keele alla ja kui silmad kinni paned, siis Sa nagu polekski enam kuigi kaugel nende tahiinide ning sumahhide kodukandist. Sellest, misasi see sumahh selline on, sai juba põgusalt siin räägitud. Paar sõna (Nami-Nami abiga) siis ka dukkah´ ja tahiini kohta nende jaoks, kes alles alustavad Lähis-Ida köögiga tutvumise põnevat teekonda.
Dukkah on Lähis-Ida piirkonnas laialdaselt kasutatav kuiv pähkli-seemne-vürtsisegu. Kasutatakse saia jms dippimiseks - sai kastetakse esmalt oliiviõlisse, siis pähklisegusse. Samamoodi võib dukkah-segu puistata salatitele ja köögiviljadele, kasutada lamba- ja kanaliha või kala paneerimiseks jne.
Tahiini on jahvatatud seesamiseemnetest valmistatud paks pasta. Araabiamaades ja Kreekas kasutatav seesamipasta kuulub nt hummuse (kikerhernekreem) ja baba ghanoushi (araabiapärane pommupüree) koostisesse.

Dukkah jaoks läheb vaja:
4 spl musti seesamiseemneid
3 spl vürtsköömet
3 spl pistaatsiapähkleid
1 tl meresoola
1 tl sumahhi

Kastme jaoks läheb vaja:
50 ml tahinit
1 küüslauguküüs (hakitud)
½ spl jahvatatud vürtsköömet
3 spl oliiviõli
1 sidruni mahl
60 ml külma vett

Krevettide jaoks:
1 spl oliiviõli
16 suurt krevetti (kooritud ja puhastatud)

Serveerimiseks värsket saia

Rösti seesamiseemneid, pistaatsiapähkleid ja vürtsköömneid kergelt kuumal kuival pannil. Eemalda need pannilt, lase jahtuda ja purusta siis koos meresoola ning sumahhiga peenemaks.
Sega kokku kõik kastme koostisosad, lisades sidrunimahla kõige viimasena. Maitsesta soolaga.
Kuumuta pannil õli ja prae krevette mõlemalt poolt paar minutit. Säti nad suurele taldrikule. Piserda krevetid kastmega üle ja puista peale helde käega dukkah´t. Nii lihtne see ongi!
Idee Food & Travel juulinumbrist

Pikalt ahjus peesitanud põrsakülg

2011-09-20T15:22:00.006+03:00

Kuidagi jahe on! Sügisene päike on küll ilus, aga sooja ta enam suurt ei anna. Minu keha on seda ka märganud ja ei taha enam kuidagi pelga salatinäksimisega rahule jääda. On aeg minna üle tummisematele roogadele ja unustada mõneks ajaks jahutatud rosé´d - käes on soojendavate punaveinide aeg. Et hooaeg pidulikult avada ja oma kallile sealihasõbrast abikaasale rõõmu valmistada, sai ühel jahedal pühapäeval ahju pistetud põrsakülg. Lasin tal seal paraja kuumuse käes kohe mitu tundi koos erinevate juurviljadega ja salveilehtedega küpseda. Tulemuseks krõbe kamar ja pehmemast pehmem liha. Kõrvale sobis suurepäraselt ka üks pudel burgunlast!

Vaja läheb:
1,5 kg sea- või põrsakülge (ingl k belly of pork, pr k poitrine de porc(ine))
1 spl oliiviõli
4 sibulat (kooritud ja sektoriteks lõigatud)
6 porgandit (kooritud ja tükkideks lõigatud)
4 väiksemat peeti (kooritud ja sektoriteks lõigatud)
6 kartulit (kooritud ja sektoriteks lõigatud)
6 värsket salveilehte (tükkideks rebitud)
soola ja pipart

Kuumuta ahi 170 kraadini. Lõika seanahale hästi kerged ruudukujulised sisselõiked. Kuivata kamar köögipaberiga. Määri ahjuvorm õliga kokku. Pane juurviljad ja salveilehed vormi. Puista peale heldelt soola ja maitseks musta pipart. Tõsta köögiviljadele põrsakõht, nahapool üleval. Kõpseta 1 tund.
Keera kuumus madalamaks, 150 kraadi peale, ja küpseta aga edasi - seakülge umbes 4-4,5 h, põrsale piisab 3-3,5 tunnist. Tuba saab selleks ajaks juba mõnusalt soojaks, selles võid kindel olla. Küpsetamise lõpus keera kuumus 180-190 kraadi peale, et anda naha krõbedusele veel viimane vunk. Jälgi mängu, aga see peaks aega võtma 15-30 minutit. Tõsta praad ahjust välja ja kata fooliumiga. Lase veel umbes 10 minutit enne serveerimist niimoodi järelküpseta.
Idee: Food and Travel (juuli 2011)

Makrelli rillette

2011-09-16T16:14:00.008+03:00

Käes on täiesti tagumine aeg ennast kätte võtta ja valmistada midagi makrellist, sest makrelli tipphooaeg algab kuskil veebruaris ja leiab oma otsa oktoobris. Imelik mõelda, et alles nagu oli suvi ja juba koputab oktoober uksele. Meie tervitame oktoobrit õnneks (loodetavasti Luksemburgist pisut soojemas) Portos ja kavatseme muuhulgas ka hunniku mereande nahka pista. Seni pean aga oma kasuliku kalarasva annuse enda jõududega lauale tassima ja mis saaks selleks veel parem vahend olla, kui see triibuline, tihke ja rasvane makrell. Loen siin just kõrvale, et makrellis on palju Omega 3 rasvhapet, lisaks veel D vitamiini (mida peale suvepäikse plehkupanekut hädasti juurde oleks vaja) ja B12 vitamiini (mis teeb tuju heaks ja seda on ju samuti alati tarvis). Nii et igati kasulik ettevõtmine. Äärmiselt maitsev niikuinii, sest minu makrellipoisid said peale väikest ümbersündi rillette´i kuju. Rillette on prantsuse köögist pärit pasteedilaadne üsna rammus suutäis, mida originaalis valmistatakse sealihast, aga ka muudest lihadest-kaladest ning mida enamasti süüakse saiamäärdena. Värske saia ja muidugi kohustuliku jaheda veiniga (mida ma ise jõin, ei tule meeldegi, aga ajakiri Gala Gourmand, kust see retsept pärit on, leiab, et siia kõrvale võiks endale lubada klaasikese Entre-deux-mers´i).

Vaja läheb:
4 puhastatud makrelli
peotäis peterselli ja murulauku
2 küüslauguküünt
1 salottsibul
1 porgand
1 sidrun
2 spl vahukoort
70 gr toasooja võid
20 cl kuiva valget veini
30 cl köögiviljapuljongit
1 spl Prantsuse sinepit
soola, pipart
Serveerimiseks rosé pipart, sidrunit

Haki küüslauk, ürdid ja salottsibul peeneks. Lõika porgandist õhukesed viilud. Patsuta kala köögipaberiga kuivaks. Pane kala ja porgandid väiksemasse ahjuvormi. Vala üle valge veini ja puljongiga, raputa peale soola ning pipart. Kata küpsetuspaberiga ja küpseta umbes 10-15 minutit 240 kraadi juures.
Tõsta kalad välja ja eralda fileeliha. Sega see hakitud salottsibula, küüslaugu, ürtide, sinepi, sidrunimahla, vahukoore ja võiga. Sega ühtlaseks, maitsesta soola ja pipraga üle, kui vajalik on. Raputa peale rosépipart ja sidrunimahla ning serveeri värske saiaga.

Beseerull vaarikate ja grenadilliga

2011-09-14T16:07:00.008+03:00

Niikui ma juulikuus Eestisse jõudsin, ostsin endale värske Oma Maitse numbri. Esialgu sellepärast, et seal ilmus minu sulest pikk lugu sellest, kuidas me Tais kokakoolis käisime. Aga nagu välja tuli, peitus ajakirjas veel nii mõndagi põnevat ja isuäratavat. Tuuli jagas ideid põnevate vürtsiste kastmete/hoidiste keetmiseks ja Eva kirjutas erinevatest beseerullidest, millest üks oli kohe eriti vastupandamatult ilus - helevalge, kreemine, tumeroosade vaarikalaikudega. Nimeks oli tal Brita beseerull vaarikatega, sest inspiratsioon selle küpsetamiseks oli tulnud legendaarsest Brita koogist. Igatahes, kui augusti lõpus meie peres järjekordne sünnipäev käes oli, valmis üks taoline ka meie ahjus. Omapoolt lisasin vaarikatäidisele veel grenadilli sisu, mis lisas omaltpoolt nii suviseid värve kui troopilist maitset. Nii sünnipäevalaps kui teised sööjad jäid tulemusega ääretult rahule!

Vaja läheb:
100 gr mandlilaaste
4 munavalget
220 gr + 0,5 dl suhkrut
1 spl maisitärklist
1 spl sidrunimahla
2 dl vahukoort
100 gr toorjuustu
200 gr vaarikaid (värskeid või külmutatuid)
2 grenadilli sisu

Rösti mandlilaastud kuumal kuival pannil kuldseks. Kata ca 30*40 cm suurune ahjuplaat küpsetuspaberiga ja laota pooled mandlilaastud sellele laiali. Vahusta munavalge pehmeks vahuks. Lisa jupihaaval pidevalt edasi vahustades 220 gr suhkrut, kuni tekib tugev vaht. Sega käsitsi hulka tärklis ja sidrunimahl. Määri vaht ühtlase kihina küpsetuspaberile mandlilaastude peale. Puista ülejäänud mandlilaastud ühtlaselt munavalgele. Küpseta eelkuumutatud ahjus 170 kraadi juures 18 minutit. Tõsta plaat ahjust välja, kata kook teise sama suure küpsetuspaberiga. Keera kook teistpidi lauale. Eemalda ettevaatlikult küpsetamisel kasutatud küpsetuspaber. Lase koogipõhjal jahtuda. Seni vahusta vahukoor 0,5 dl suhkruga, sega juurde toorjuust. Laota saadud kreem koogipõhjale ühtlase kihina jättes ääred katmata. Tõsta kreemikihile vaarikad ja piserda üle grenadilli sisuga. Rulli beseerull küpsetuspaberi abil kokku ning lase enne serveerimist mõnda aega külmkapis seista.

Tassikese Marju ploomikook Kreeka pähklite ja rummiga

2011-09-12T14:49:00.007+03:00

Meil siin on ploomiaeg juba ühele poole saamas, aga nagu ma aru saan, siis teil seal Eestis on hooaeg veel hoos. Mõne aja eest, kui meil siinsed kohalikud tumesinised ploomid ehk quetschid ohtralt ja soodsalt poe- ning turulettidel esindatud veel olid, jäi silm pidama Tassikese Marju imeilusal ploomikoogil. Ploomid olid kodus olemas, järgmisel päeval külalised saabumas ja retsept võluvalt lihtne, nii ta siis saigi kohe samal päeval ette võetud. Olen alati arvamusel, et häid asju peab jagama korduvalt ja nii ma selle kaunitari siia oma blogisse üles riputangi. Marjule suur aitäh retsepti eest! Ilusat värvilist sügist teile!

Vaja läheb:
250 gr lehttainast
u 1 kg ploome
2 peotäit Kreeka pähkleid
2 sl rummi
100 gr pruuni suhkrut
1 kergelt lahtiklopitud muna
1 sl pruuni suhkrut
2 sl jagu külma võid, kuubikuteks lõigatud

Soovi korral serveerimiseks vaniljejäätist, aga ilma on ka võrratu!

Eelkuumuta ahi 200 kraanini. Poolita ploomid, eemalda kivi ja lõika veelkord pooleks. Pane ploomid pruuni suhkru, väiksemaks tükeldatud Kreeka pähklite ja rummiga kaussi seisma. Sega aeg-ajalt.
Rulli lehttainas küpsetuspaberi peal enam-vähem ümmarguseks, peaaegu ahjuplaadi suuruseks. Laota ploomid selle keskele ja voldi/keera tainaservad nii kokku, et täidis ja mahl välja ei jookseks.
Enne ahju panemist pintselda tainaääred munaga, puista tervele koogile peale pruuni suhkrut ja laota võitükid ploomidele. Küpseta 200-kraadises ahjus40-45 min või kuni koogi ääred on kuldpruunid ja täidis mullitab. Võta ahjust ja jäta umbes 15 minutiks enne serveerimist jahtuma.

Tomati tarte tatin šalottsibula kastmega

2011-09-09T12:09:00.015+03:00

Meil on Eesti toidublogijatega selline ühine asi nagu kollektiivne alateadvus. Sealt me siis võtame oma ideid ja tihtipeale juhtub nõnda, et mitu blogardit samal ajal sama idee kallal nokitsevad. Seekord läks meil Piretiga samamoodi, sest enam-vähem ühel ajal valmisid meie ahjudes, ühel Eestis, teisel siin Luksemburgis, tomati tarte tatin´id (tarte tatin on prantsusepärane tagurpidi küpsetatud kook, originaalis valmib see õuntega). Küll veidi erineval moel. Võibolla isegi täpselt samal ajal, mine sa tea! Aga tomati tarte tatin on üks järjekordne asi, mis on nii lihtne ja samas nii maitsev, et sellest oleks patt mitte korduvalt ja mitmetes kohtades juttu teha. Minu tarte tatin´i idee tuli ühest Marabout kokaraamatust ja väikeste mugandustega valminud šalottsibulakastmega on tegu tõeliselt harmoonilise söömaajaga. Veini ei tohi ka mingil tingimusel unustada!

Vaja läheb:
400 gr lehetainast
9 väiksemat tihket tomatit
30 gr võid
2 küüslauguküünt (peeneks hakitud)
1 sl pruuni suhkrut
2 spl balsamiäädikat
1 muna
värsket basiilikut serveerimiseks

Kastme jaoks:
20 gr võid
2 šalottsibulat (peeneks hakitud)
1/2 sidruni riivitud koor
peotäis värsket peterselli (peeneks hakitud)
200 ml vahukoort
80 ml vett
soola ja pipart

Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Lõika tomatid sektoriteks ja eemalda seemned. Kuumuta või pannil, prae küüslauk klaasjaks, lisa pruun suhkur ja balsamiäädikas ning sega kuni suhkur sulab. Lao tomatid ühe kihina nahapool all pannile ja prae umbes 5 minutit, kuni nad kergelt karamellistuvad. Õlita 6 tartletivormi või 1 suurem. Kata vormi(de) põhi tomatitega, ladudes need ettevaatlikult üksteise kõrvale. Lõika taignast vormiga ühesuurused kettad ja aseta taignaring tomatitele. Lükka taigna ääred kergelt tomatite alla. Vahusta muna kahvliga ja pintselda tainas munaga üle. Küpseta umbes 15 minutit kuni tainas on võtnud kauni kuldse jume. Pööra taldrikule.
Kuni tarte tatin küpseb, valmista kaste. Selleks sulata või, prae šalottsibul klaasjaks. Lisa vahukoor, riivitud sidrunikoor ning petersell, sega ja lase keema tõusta. Lisa keev vesi, sega ning keeda madalal tulel vahepeal segades kuni kastmekogus pisut väheneb. Maitsesta soola ja musta pipraga. Vala kaste ümber tarte tatin´i, kaunista mõne värske basiilikulehega ja serveeri kohe.

Clafoutis mirabellidega

2011-09-06T12:07:00.010+03:00

Eestimaiste kukeseente ja Luksemburgi põldmarjadega sai seda sügiseteemat alustatud, täna jätkan samas vaimus, aga seekord siinsete vast kõige kuulsamate sügisandide mirabellidega. Kas pole mitte ilus nimi pandud neile pisikestele magusatele kuldkollastele punasetäpilistele ploomidele? Neist luuviljadest tehakse siin moosi ja kooki ja napsu (likööri ja kanget eau de vie´d) ja mida kõike veel. Mina otsustasin nad prantsusepäraselt clafoutis sisse pista.

Olen varemgi siin teiega mõningaid erinevaid clafoutis´sid jaganud, näiteks see virsikutega variant või see vaarika-rabarberi maitseline või hoopis selline sokolaadi ning murelitega. Aga kõik see oli juba ammu-ammu ja juba pikemat aega polnud minu ahjus valminud ükski pehme clafoutis. Igatahes, enne kui asun järgmiste sügisandide kallale (ma pole sugugi veel lõpetanud nendega nimelt, oma järge ootavad tumesinised ploomid quetschid, küpsed kobartomatid ja kastanikreem), mismoodi see mirabelli clafoutis mul valmis (tegelikult võib mirabellid asendada ka muude maitsvate luuviljadega). Vaja läheb (6-le):

4 muna
120 gr suhkrut
80 gr jahu
50 cl piima
60 gr võid
suts soola
400 gr mirabelle (või muid küpseid luuvilju)
veidi võid vormide määrimiseks

Kuumuta ahi 170 kraadini. Lõika mirabellid pooleks ja eemalda kivid. Vahusta munad suhkruga, lisa jahu ning sega kõik kokku ühtlaseks massiks. Lisa piim, sool ja sulatatud või. Jaga marjad võiga määritud vormidesse ning vala tainas peale. Küpseta ahjus umbes 30-35 minutit. Clafoutis peab seest pisut pehme jääma!
PS! Tegu on Mandarin Oriental Paris kuulsa peakoka Thierry Marxi retseptiga, milleni jõudsin tänu prantslannast toidublogijale Anne-Hélène´le

What a wonderful world! nüüd ka Facebookis

2011-09-02T10:49:00.007+03:00

Suur rõõm on teile välja hõigata, et minu Võrratu maailm koos paremate hõrgutiste, põnevamate käikude ja toredamate elamustega on nüüd leidnud endale koha ka Facebooki avarustes!

Aja jooksul on mu arvutisse kogunenud üle ääre ajav hulk põnevaid toiduseid ja mittetoiduseid leide (uskumatult ägedaid blogisid, imeilusaid küpsetisi, übercoole leiutisi jne) internetiavarustest (ja neid lisandub iga päevaga), mida teiste huvilistega kohutavalt jagada tahaksin, aga mis ei ole päris terve blogipostituse mõõtu. Neid kavatsen igapäevaselt nüüd Facebookis teile kõigile pakkuda. Lisaks on igale Facebooki kasutajale ju väga mugav, kui kõik uued postitused endast otse Wall´il ise märku annavad! Nii et tere tulemast minuga koos elu nautima nii endistviisi siinsamas blogis, kui ka Facebookis.
Selleks klikka blogi paremas ääres asuvat nuppu "Like"!

Mõned vahvad leiud illustratsiooniks ka:

* Perekonnaküpsised pulmapeoks ning maailmakuulsa kingakunstniku Christian Louboutin´i 2011. aasta kollektsiooni järgi valminud küpsised Katie´s Something Sweet blogist

* Che Guevara kujuline mate- ja rummimaitseline jäätis Stoyn´i kodulehelt

No on ju imelisi asju see maailm täis?! :)

Bretooni far põldmarjadega

2011-09-01T10:17:00.010+03:00

Meil on õnn elada kohas, kus igal kraavipervel ja võsas kasvab metsikutes kogustes magusaid põldmarju ja kus nende korjamine kedagi eriti ei huvita. Meid küll huvitab. Päris lahe on minna niimoodi marjule, et kõnnid 3 minutit koduuksest eemale, laskud kraavi ja muudkui korjad. Ära ei tohi ainult unustada hoolikaid ettevalmistusi - olgu väljas kasvõi 30-kraadine saunailm, jalga tuleb panna kinnised tugeva tallaga jalanõud, selga paksust kangast pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus ning kätte nahkkindad. Just sellises varustuses on paras asuda nende pikkade okkaliste väätidega võitlusse, mis nii kiivalt oma mustjaid marju kaitsta on otsustanud. Osa sai kohapeal nahka pistetud, osa kodus Kreeka jogurti, mee ning rüstitud kaerahelvestega söödud, mõned läksid sügavkülma talve ootama ja viimse osa pistsin ahju Bretooni vast kõige kuulsama küpsetise far´i sisse. Far on pisut clafoutis´ sarnane ja meenutab ka pisut meie saiavormi. Igatahes üks ütlemata mõnus küpsetis, kuhu põldmarjad ja törts rummi suurepäraselt sisse passivad.

Vaja läheb:
200 gr põldmarju
1 suur spl rummi
100 gr jahu
100 gr suhkrut
näpuotsaga soola
3 muna
200 ml (rasvasemat) piima
1 spl võid

Sega marjad rummiga ja aseta kõrvale. Teises kausis sega kokku jahu, suhkur ja sool. Tee kuhja keskele auk, kuhu löö lahti munad. Hakka mune ja jahusegu kahvliga järjest kokku segama, kuni saad ühtlase taigna. Vala juurde toasoe piim ja sulatatud või. Vala võiga määritud ahjuvormi põhja rummised marjad ning peale poolvedel tainas. Küpseta esimesed 10 minutit 220 kraadi juures, keera siis temperatuur maha 170 kraadini ja küpseta, kuni vorm pealt pruun on ning seest tainas enam vedel pole (ca pool tundi). Bretoonid ise lasevad oma far´i pealt lausa tumepruuniks küpseda, nii et maitse asi. Lase vormil enne serveerimist üksjagu jahtuda!

Kaheksajala salat sumahhi ja granaatõunaga

2011-08-29T12:25:00.008+03:00

Jätkame salatilainel ja seekord hoopis teistmoodi. Salat, milles on kokku pandud kaheksajalad, granaatõun ja Lähis-Ida köögis kasutatav kuivatatud jahvatatud äädikapuu mari ehk sumahh jõudis minuni tänu suvel kuskilt lennujaamast endale seltsiliseks ostetud Food & Travel ajakirjale. Mõte oli intrigeeriv ja nagu hiljem välja tuli, mitte ainult minu jaoks. Kallis kaasa nimelt tunnistas valminud salatit, selle mahlasust ning erinevate maitsete suurepärast koostoimimist nautides, et ega tal sellesse nüüd suurt usku just polnud. Suvel Eestis avastasin, et Tartus saab sumahhi osta Lõunakeskuses asuvast Vürtspoest. Ise olin ma aga juba varem ennast ohtra sumahhiga varustanud Tallinnas Sadamaturul. Vaja läheb:

3 spl valge veini äädikat
1/2 sidruni mahl
2 loorberilehte
3 musta pipra tera
1/2 spl meresoola
ca 600-800 gr kaheksajalga (mina kasutasin väikseid, saab kiiremini keedetud, aga originaalretsept nägi ette ühe suure eluka kasutamist)
4 spl valge veini äädikat
2 spl granaatõunasiirupit (kasuta poest ostetut või valmista ise liitrist ilma suhkruta granaatõunamahlast 115 gr suhkrust ja 4 spl sidrunimahlast)
1 spl suhkrut
1/2 spl sumahhi
1 viilutatud punane sibul

Serveerimiseks:
3-4 spl oliiviõli
1/2 granaatõuna
veidi punet

Keeda liiter vett 3 spl äädika, sidrunimahla, loorberilehtede, pipraterade ja soolaga 10 min madalal kuumusel. Lisa kaheksajalg ja keeda umbes pool tundi (veidi vähem või veidi rohkem, olenevalt mereelukate suurusest). Kurna ja pane jahtuma.
Sega kokku 4 spl äädikat, siirup, suhkur ja sumahh. Sega kuni suhkur täielikult sulab. Lisa viilutatud sibul ja pane pooleks tunniks külma.
Lõika kaheksajalg võimalikult õhukesteks viiludeks ja säti viilud suurele taldrikule. Puista peale marineeritud sibul. Piserda üle oliiviõli, granaatõuna seemnete ja punega. Serveerimiseks lisa veel veidi sumahhi.

Lähis-Ida pommu ja kikerherne salat

2011-08-25T12:12:00.011+03:00

Nagu ma oma eelmises postituses lubasin, saab siit mõnda aega nüüd ideid salatite tegemiseks. Viimased kuud möödusid lihtsalt nii ohtrate rikkalikult kaetud laudade ja särisevate grillide juures veedetud õhtute tähe all, et salatid on nüüd omal kohal. Ja suvi pole ju samuti päris läbi - veel paari päeva eest valitses väljas totaalne troopika 30 kraadi ja saunaniiskusega. Isu ja põnevuse tekitamiseks lisan, et salatite vahele saab ka midagi tummisemat ehk küpsetisi hooajalistest viljadest. Nimelt on praegu siin viimane aeg korjata üles kõikjal teeäärtes ja kraavipervedel valminud põldmarjad ning võtta alla kollased magusad mirabellid, mille poolest siinne kant lausa kuulus on. Mina pistsin need paari prantsusepärase küpsetise sisse, aga sellest kõigest hiljem. Praegu on salati aeg ja suvisest Delicious. ajakirjast leitud Lähid-Ida pommu ja kikerherne salati jaoks läheb Sul vaja:

2 pommut (lõika viiludeks ja siis viilud omakorda poolkuudeks)
1 terve küüslauk (küüned eraldatud, aga koorimata)
1-2 spl harissapastat
1 spl oliiviõli
400 ml purk kikerherneid (kurnatud ja külma veega loputatud)
1 punane sibul (peenteks viiludeks lõigatult)
250 gr halloumi (viiludeks lõigatud)
1/2 sidruni koor ja mahl
1 spl extra virgin oliiviõli
1 spl rapsiõli
70 gr rukolat
peotäis värsket koriandrit

Kuumuta ahi 190 kraadini.
Pane ahjuvormi küüslauguküüned, pommutükid, 1 spl oliiviõli ja harissapasta. Sega kõik omavahel läbi ja pista ahju umbes 20-25 minutiks. Viimaseks 5 minutiks lisa ka kikerherned.
Samal ajal, kui pommud jm ahjus küpsevad, vala sibulatele keev vesi ja jäta umbes 5 minutiks seisma. Niimoodi kaob sibula üleliigne kibe maitse. Kurna ja loputa külma veega.
Võta suur salatikauss ja pane sellesse kogu kraam ahjuvormist. Lisa kurnatud ja loputatud sibulad.
Prae pannil kuumas õlis halloumiviile mõlemalt poolt, kuni nad on ilusad kuldsed. Murra halloumiviilud katki ja lisa salatisse.
Sega kokku sidrunimahl, sidrunikoor, extra virgin oliiviõli ja rapsiõli. Maitsesta soola ja pipraga. Vala salatile, sega kergelt läbi. Lisa rukola ja koriander, sega veel kergelt läbi ja serveeri kohe.

Kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga

2011-08-22T10:40:00.007+03:00

Orsotto on üks lahe kodumaine leiutis. Esimest korda puutusin ma temaga kokku kunagi ammu restoranis Ö ja sain kustumatu mälestuse osaliseks. Põhimõtteliselt on tegu risottoga, kus riisi asemel kasutatakse odrakruupi. Mõne nädala eest Eestist Luksemburgi tulles ostsingi kaasa nii odrakruubid kui ka värsked kukeseened ja meie esimeseks koduseks õhtusöögiks valmis kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga. Ilusa priske roosa küüslaugupea eest pean jällekord tänama oma sõbrannasid Mari ja Triinu ning nende pere Kitse talu. Ühest küljest saab siis ots sügisetoitude osas lahti tehtud. Teisest küljest luban peagi kirjutada nii mõnestki huvitavast salatist, sest peale Eestimaist grillihooaega kuluvad värsked õhtusöögisalatid marjaks ära.
Aga kukeseeneorsotto jaoks läheb vaja:

ca 250 gr odrakruupi (pane paar tundi varem külma vette ligunema, et toidu valmimisaega lühendada)
1 šalottsibul
2 küüslauguküünt
1+1 spl võid
1+1 spl õli
200 ml valget kuiva veini
1 l köögiviljapuljongit
4 spl riivitud parmesani
1 valge sibul
300-400 gr kukeseeni
soola/pipart
1 terve küüslauk
kuivatatud punet ja peterselli
1 spl oliiviõli

Puhasta ja tükelda kukeseened. Kuumuta pannil 1 spl võid ja 1 spl õli ning prae hakitud valge sibul kergelt läbi. Lisa kukeseened ning prae nad kergelt pruuniks. Maitsesta soola ja musta pipraga.
Haki šalottsibul ja 2 küüslauguküünt. Prae nad 1 spl või ja 1 spl õli segus klaasjaks. Kurna odrakruubid ja lisa potti. Sega pidevalt, kuni kõik kruubid on kuumutatud. Vala potti vein, sega ja lase mõned minutid keeda. Lisa niipalju puljongit, et kruubid oleksid kaetud. Lase madalal tulel podiseda, kuni puljong peaagu ära on auranud ja lisa siis uuesti nii palju puljongit, et kruubid kaetud oleksid. Korda, kuni kruubid on pehmed ja toidu kontsistents kreemine, mitte kuiv. Lisa kukeseened ning sega. Lisa 3 spl parmesanijuustu ja sega uuesti. Kui vaja, lisa veel suts puljongit. Maitsesta vajadusel soola ning pipraga.
Sel ajal, kui orsotto potis vaikselt keeb, küpseta valmis küüslauk. Selleks lõika küüslaugul ülemine ots maha ja mässi ta fooliumi või küpsetuspaberi sisse. Maitsesta soola, pipra ja kuivatatud ürtidega. Vala peale oliiviõli ja küpseta 200 kraadi juures, kuni küüslauguküüned on nii küpsed, et neid saab kreemina kestast välja pigistada.
Serveeri orsottot küpsetatud küüslaugu, riivitud parmesani ja oliiviõliga!
Ilusat sügist!

Minu ema võilillevein ja viimane pilk Eesti suvele

2011-08-18T15:35:00.021+03:00

Enne veel, kui ma otsapidi sügisestesse roogadesse sisse asun elama, paar sõna Eestimaa päikselisest suvest ja sama päikselisest ning eriti põnevast joogikatsetusest, mille minu alati eksperimenteerimisaltis ema sel suvel ette võttis. Nimelt valmis suve lõpuks minu aia kollastest võililledest tema käe läbi ilus kollane võilillevein. Võilill on üks tänuväärt umbrohi, mille noortest lehtedest saab teha näiteks salatit või pestot, õitest jälle võilillemoosi või -veini. Tulemus on kergelt magus, kergelt mõrkjas ja minu meelest on sel õrn mandlimaik. Aga proovige järgmise suve hakul ise järgi:
Korja 5-liitrine potitäis võililleõisi. Murra 4 keskmise suurusega rabarberi vart tükkideks ja lisa õitele. Vala potti nii palju keevat vett kui mahub. Jäta ca 12-neks tunniks seisma. Kurna ja sega juurde umbes kilo suhkrut ja veinipärm. Vedelikku sai nii palju, et sai panna käima 3-liitrise ja 1,5 liitrilisse purgi. Augustiõhtute tähistaevavaatamisteks peaks vein valmis olema!

Enne Eestist ärasõitu õnnestus meil veel ära käia uuenenud kuues Alatskivi lossis, lossi kõrvalhoones asuvas Apollo Belvedere restoranis ja sõita pisut piki sibulateed. Tundub, et toiduinimesed on sel aastal sibulatee enese jaoks avastanud, sest lisaks mulle on nii mõnedki oma sealsetest kogemustest kirjutanud. Näiteks Tuuli siin ja Mari-Liis siin. Ma ei hakkagi pikalt heietama, pildid räägivad enda eest. Lühidalt ütlen, et vana lossi elluäratamise üle on mul ütlemata hea meel ja lumivalgena suvise sinitaeva taustal näebta eriti uhke välja. Lisan veel, et Apollos saab tõeliselt mõnusat värsket kohalikku suvetoitu, nii kalasupp, sibulasupp kui praetud kohakala olid võrratud. Nii et soovitan soojalt (avatud vaid suviti). Ja sibulaid on sibulateel endiselt küllaga ning neid on ilus vaadata. Igas õues istub mõni vahva memm või taat, kes kohe kutsub pildistama, aga mida ma teha ei tihka ilma sibulaid ostmata.
Küll see Eestimaa suvi on ikka ilus!!!

Eduard Vilde restoran, milline meeldiv üllatus!

2011-08-09T10:50:00.022+03:00

Lisaks kõigele maitsvale, mida mõne päeva eest Eduard Vilde restoranis süüa sain, pean ma siinkohal ka oma sõnu sööma. Nimelt neid, mida ma paari postituse eest ütlesin selle kohta, et Tartu ei ole just koht kus ülearu hästi süüa saab. Nüüd tuleb välja, et on ikka küll ja lisaks heale söögile leidub siin head teenindust, toidualast meelelahutust ja taldrikul avanevat silmailugi. Tegelikult mul ikka väike eelaimdus oli, et mõne aja eest uuenenud Vildes midagi eriti head peitub. Inimesed ümberringi lihtsalt rääkisid pidevalt, et Vildes saab suurepäraselt süüa ja et sealne tase on Tartule ebakohaselt kõikumatu. Tuli proovima minna ja nagu varem teile välja sai lubatud, kaamera kaasa võtta ja muljeid jagada.

Kuna õhtu oli päikseline ja kuna kaamera armastab naturaalset valgust, leidsime endale istekoha ilusal suurel terrassil, mis on ääristatud värvikirevalt õitsvate lilledega ja mis pakub vaadet kitsale munakividega sillutatud läbi Toomemäe kesklinnani laskuvale Vallikraavi tänavale. Saime endale toreda kikilipsuga noore kelneri, kes kiirelt kaks juugendmotiividega kujundatud paksu raamatut lauale tõi – tuli välja, et menüü ja joogikaart. Süvenesime päris pikalt, sest menüü ei ole mitte ainult pikk, vaid ka ütlemata põnev ja mitmekesine. Otsustasin proovida eestipärast eelrooga vürtsikilust, vutimunadest, Eesti sinepist, rukkileivast ja peeditarretisest, mille eest Rumeenia päritolu peakokk Nico Lontras lausa auhinna on saanud. Henri alustas teekonda Eduardi nimelise kopralihasupiga, mis oli meie mõlemi jaoks esmakordne võimalus kopraliha proovida. Etterutates mainin juba ära, et pearoaks tellisime mulle spinati-peekoni salati granaatõunaseemnetega ning Henrile talleribi. Lõpetuseks üks legendaarne purukook jäätisega (menüüs nimega vana-vanaema kook) ja minu raskekujulise grenadillisõltuvuse tõttu ühe grenadilli-toorjuustukoogi.

Road valitud, tutvusime Vilde sommeljee Romaniga, kes soovitas mulle (Henri oli kahetsusväärselt sel õhtul autorooli aheldatud) toidu kõrvale veini. Nimelt Lõuna-Aafrika Vabariigi Stellenboschi piirkonna väiketootja Summerhill´i 2010. aasta Chenin Blanci, mis on sel suvel Vildes suureks hitiks osutunud. Lisaks on sellel veinil põnev lugu rääkida – kuni eelmise aastani tootis Summerhilli omanik perekond Hunting oma veine vaid kohalikule turule ja esimeseks ekspordiriigiks sai nende jaoks 2010. aastal üllatuslikult meie väike Eesti.

Lauale saabunud vürtsikilutaldrik oli kunstiteos omaette. Eks vaadake ise. Lisaks kõigele lubatule oli roa valmistamisel kasutatud kolme erinevat soola – suitsetatud valge soola helbeid, süsimusta soola helbeid ja tavalist. Kõik komponendid sobisid võrratult kokku. Selge leeme ja köögiviljadega kopralihasupp saabus lauale focaccia taolise maitsestatud saiaga ja lõhnas mõnusalt küüslaugu ning peterselli järgi. Supp maitses ülihästi, samas kui kopralihast esimese proovimise peale meie kõige lemmikumat liha ei saanud. Põnev siiski.

Vahepalaks tervitas peakokk meid šampanjapokaalides saabunud ilusa roosa sorbeega, milles maasikat täiendas suts tequilat. Mina jätkasin salatiga, mida nähes oli mul ütlemata hea meel, et olin praemõttest loobunud. Minu taldrikul oli salat suure algustähega – värsked beebispinatid, valged soolakad fetajuustukuubikud, tumepunased granaatõunaseemned, krõbedad peekoniviilud, veidi rediseviile ja kirsstomateid, kõige peal paks balsamico ning hele kergelt magus kaste, ma ise arvan, et äkki segu meest, Prantsuse sinepist ja oliiviõlist, aga võin ka muidugi eksida. Henri ette tõsteti aga suur taldrik, millele oli kaunilt sätitud koorene kartuligratään, soovitud keskmises küpsusastmes talleribi, mündi-parmesani pesto, grillitud peenikesed rohelised sparglid ja väiksed tomatid. Liha oli pehme ja mahlane, lisandid suurepärased. Mina oleks isegi ainult sellist kartuligratäänigi süües eluga igati rahul. Henri jäi samuti igati rahule, igatses ainult võimaluse järele punast veini kõrvale rüübata!

Enne kookide saabumist soovitas Roman meile dessertveini, samuti Lõuna-Aafrika vabariigist, aga Kaapzichti 2008. aasta Hanepoot Jerepigo. Esimene sedasorti minu jaoks üldse. Esimene mõte, mis mul seda maitstes tekkis oli MESI. Meene, kergelt muskaadine maitse, mida mulle meeldiks lausa desserdi asemel, mitte desserdi kõrvale juua.

Kaunid koogid laual, õnnestus meil juttu puhuda ka mõneks ajaks meiega maha istunud peakoka Nico Lontrase endaga. Saime kuulda, kuidas esialgu optikuks õppinud mees sattus kord pagaritöökojas abis käies ja nähes, kuidas leivataigen kasvab, toidukunstist säärasesse vaimustusse, et tegi elus kannapöörde. Sellest ajast on ta õppinud ja töötanud mitmes Euroopa restoranis ning viimastel aastatel rõõmustab ta oma hõrgutistega huvilisi siinsamas Tartus. Nico kiitis taevani kodumaist lamba- ja lihaveiseliha, aga kurtis, et seda ei toodeta piisavalt, et sellise suure restorani pikka menüüd aastaringi ainult siinse liha peal elus hoida. Ma polnud ausaltöeldes selle peale varem tulnudki, et kodumaise toodangu kasutamine sellise proosalise asja taha võiks jääda. Lisaks kõigele tuli välja, et ka Nico peab vabal ajal toidublogi.

Purukook, mis juba aastate eest siin majas populaarsust kogus (olles tol korral menüüs vanaema koogi nime all, nüüd on sellest juba vana-vanaema kook saanud) nägi ilus välja ja maitses oma endises headuses. Ka grenadilli toorjuustukook oma tumepruuni põhja, helekollase toorjuustukihi ja tumekollase grenadillikattega oli kui pildiraamatust. Aga maitse osas käis minu jaoks koogipõhjas olev amaretto liialt muudest maitsetest üle ja nii jäi mu grenadillisõltuvus sel korral rahuldamata. Samas peab tunnistama, et sellise pika ja põhjaliku õhtusöögi kohta ei ole see väike amaretto-liialdus võibolla isegi eriti mainimist väärt.

Lõpetasime oma õhtu koos sommeljee Romaniga tema kuningriigis – Vilde keldrisse ehitatud hubases veinikeldris ja ostsime tema soovitusel koju kaasa ühe itaallase – Assisi Grechetto 2010 Sportoletti.

Mitmed terviseteadlikud sõbrannad on mulle Vildet soovitades lisanud ka, et külastaksin päevasel ajal maja esimesel korrusel asuvat Vilde tervisekohvikut, kus tooraine on mahe, samas maitsev ja figuurisõbralik. See käik tuleb mul veel ette võtta. Hiljem tuhnisin pisut Vilde kodulehel ja leidsin, et siin korraldatakse ka veinikoolitusi ja isegi pimeõhtusööke gruppidele. Päris põnev, blogardid, kas võtame millalgi ette?

Uskumatu piprahärg

2011-08-03T13:13:00.010+03:00

Vaat see piprahärg, millest täna kirjutan, on eriline nii mitmeski mõttes. Esiteks on see lihtsalt uskumatult maitsev ja see on ka kõige olulisem, ma leian. Teiseks on lihtsalt arusaamatu, kuidas saab midagi nii maitsvat välja tulla pea olematute ettevalmistuste tulemusena. Ja kolmandaks on muidugi kohutavalt lahe, mismoodi see retsept esmalt Pärnu Jahtklubist riburadapidi Tuulini jõudis, kes seda omakorda lahkelt meiega jagas. Täpsemalt saabki sellest lugeda siit, Tuuli piprahärja postitusest. Topelt ei kärise ja sellist fenomenaalset rooga tulebki aina ja aina korrata, et see võimalikult paljusid inimesi rõõmustama satuks.

Vaja läheb:
lihaveise sisefileed
vähemalt viit erinevat sorti pipart (näiteks musta, valget, roosat, rohelist ning tsillipipart)
soola
serveerimiseks röstsaia, hakitud sibulat, hakitud marineeritud kurki, Prantsuse sinepit

Puhasta veisefilee kelmetest jms. Sega kokku piprad. Lisa samasugune kogus soola, kui Sul piparde segu on. Veereta liha soola-pipra segus ja suru nii palju seda maitseainesegu lihale külge kui õnnestub. Paki liha tihedalt toidukilesse ja pane ööpäevaks külmkappi. Peale seda tõsta liha veel 2-3 päevaks sügavkülma laagerduma.
Tõsta liha veidi enne serveerimist tavalisse külmkappi ja lõika hästi õhukesed viilud. Serveeri röstsaial koos marineeritud kurgi, hakitud sibula ja Prantsuse sinepiga.

Elamus on garanteeritud!
Aitäh Tuulile, Jahtklubile ja saladuslikule retseptitoojale!

Põhjakast, üdini positiivselt

2011-07-30T22:47:00.046+03:00

Internetiajastu on teinud võimalikuks sellise kummalise asja, et sul on sõbrad, keda sa iial kohanud ei ole. Minuga just nii juhtuski, sest hulk toredaid kodumaiseid toidublogijaid olid mulle (ja mina neile) veebiveergudelt juba päris-päris tuttavaks saanud, aga live´s me kohtunud polnudki. Kuidagi läks nii, et suurem toidublogardite seltsielu läks lahti just siis, kui mina Luksemburgi kolisin ja terve talve ning kevade võisin ainult eemalt suud vesistada, kui järjekorde restorani ühiskülastus või blogikohvik toimumas oli. Vesistamine läks juba üpris väljakannatamatuks ja nii ma tegingi suve alguses ettepaneku korraldada mõni tore üritus ka ajaks, mil mina Eestis suvepuhkusel olen. Tuuli ja Mari-Liis võtsidki minu suureks rõõmuks sõnasabast kinni ning kokku sai lepitud kohtumine pea keset Eestis, Põhjaka mõisas, kuhu ma juba ammu niikuinii soovinud minna olin. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Ja veel millist kärbest!

Meie Lõuna-Eesti ekipaaž (minu ja Triinu näol) jõudis kohale esimesena. Esialgu vaatasin autosid pilgeni täis pargitud mõisahoovi ja mõtlesin, et ju need vist kõik meie 14 toidublogijat. Aga ei, need olid teised külalised, viimne kui üks laud rahuloleva näoga sööjaid täis. Uksel tervitas meid juba Silver, kes andis suurepärase soovituse aja parajaks tegemiseks maja kõrval vanades varemetes asuvat ürdiaeda uudistama minna. Lopsakad ürdid said üle vaadatud, lisaks ka eemal maja taga asuvad põllulapid, tiiruke ümber peahoone ja juba hakkasidki ka teised saabuma. Meile oli kaetud pikk laud restorani kolmest saalist esimeses. Teemakohaselt seal, kus asub vanaaegne riiul Põhjaka kokaraamatutagavaraga. Aknast paistis õhtune valgus ja laua ümber kogunes võrratu seltskond nii toredaid inimesi, kellega koos oli kohe tunne, nagu tõepoolest tunneksime üksteist juba ammugi.

5-käigulisest menüüst, mis meid ees ootamas on, saime aimu lauakatetelt. Morsid ja külm vesi saabusid lauale lapsepõlvest teada paksust sinakast klaasist piimapudelites, Eestimaised aasalilled olid pistetud väikestesse majoneesipurkidesse. Vana maja, soojades toonides seinad, ajalooga mööbliesemed, retro lauanõud ja ütlemata sõbralik teenindus tekitasid tõeliselt sooja tunde. Ma usun tegelikult, et kõige suurem osa sellest mõnusast tundest, mis sind (ma usun, et igaühte) Põhjakal valdab, tuleb sellest energiast, mille selle vana maja toidukohaks ehitamiseks, on siia sisse pannud kolm siinset kokka – Märt Metsallik, Joel Kannimäe ja Ott Tomik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on nad omaenese kätega remontinud ära Põhjaka ruumid, pahteldanud, värvinud ja isegi ahjud-pliidid ehitanud. Imet siis, et selles kohas nii palju väge on!

Me olime üks ütlemata koomiline seltskond – niikui mõni roog lauale toodi, haarasid pea kõik 14 oma suured kaamerad ja kukkusid üksteise võidu hõrgutistest pilte klõpsima. Polnud aega ringi vaadata, mis teised restoranikülastajad sellest etendusest arvasid, aga ju nad nalja said!

Esimesena (õigemini mitte päris esimesena, sest enne saabusid marjamorss, külm vesi, kohapeal küpsetatud mahlakas rukkileib ning taluvõi) saabus lauda värske salat pehme kohupiimajuustu ja murakakastmega. Väga mõnus mahe kooslus õhkõrnalt hapukast juustust, krõmpsuvast värskest salatist ja magusast kreemisest kastmest, lisaks peotäis krõbedaid saiakrutoone.

Järgmiseks asetati igaühe ette valge munakujuline kausike, mille sees kaks seest kergelt pehmet vutimuna, värsked ürdid (roheline sibul, petersell, till ja minu täielik stiihia koriander – saladuskatte all tunnistan üles, et ma pistsin juba ürdiaiaga tutvust tehes ühe oksa värsket koriandrit nahka, isutekitajaks või nii) ning mõned kollased lillekroonlehed. Järgmise ringiga valati kaussidesse täiesti võrratu haugileem. Kohe tunda, et seda oli kaua ja hingega keedetud. Supikõrvaseks saabusid lauale puidust alustel kolmekaupa pisikestes savist lillepottides küpsetatud brioched. Pealtnäha lihtne roog – haugileem värskete ürtide ja vutimunadega, saigi selle õhtu täielikuks hitiks. Minu meelest vähemalt!

Kolmas käik ja midagi tõeliselt Eestimaa suvist – kukeseenekaste värske kartuliga. Pisike hapukurgilisand ja värske till kõrval. Aga väikse twist´iga. Ise me välja mõelda ei suutnudki, mis see on, mis kastme eriliseks teeb. Pärimise peale sai aga selgeks, et tegu oli sutsu tüümianiga ning lambahautise leemega, mida kastmele lisatud oli.

Peale paletipuhastamist hästi mustikase mustikajääga oligi käes aeg liha kallale asuda. Põhjaka kokad olid selleks puhuks meile valmistanud veiseselga praetud suvikõrvitsaga. Kõrvale oli kaunilt sätitud grillitud tomat, marineeritud sibul, värskeid ürte ja mõned parmesaniliistakud. Ilus ja isuäratav nägi välja küll. Lihakäik on minu puhul alati üks keeruline teema. Ma nimelt ei ole eriline lihasööja ja kui ikka eriliselt hea liha ei ole, siis mina lihtsalt ei söö. Esmaspilgul tundus mulle, et pakutav veiseselg on minu jaoks ilmselgelt liiga punane, aga peagi (kui esimene suutäis hamba alla sattus), sain aru, et ma olen rängalt eksinud. Liha sulas suus ja terve mulle eraldatud tükk veiseselga sai mõnuga ära söödud. Nii et supertöö!

Priidul tuli vahepeal suurepärane mõte digestiivi tellida ja tuli välja, et Silver isiklikult on valmistanud ilusa helekollase joogi handsast ja tähtaniisist. Mina kui (kahetsusväärselt) kaine autojuht palusin pisut nuusutamiseks, aga Silver oli nii kena ja tõi mulle „nuusutamiseks” pitsi purustatud jää ning pisukese märjukesega. Nii et sain ikka maitsta ka! Lõhnas päris tugevalt (aga puhtalt) alkoholi järgi, aga maitses meeldivalt kergelt tähtaniisiselt. Ülimõnus naps, pagana kahju oli seda tilka sinna pitsi sisse endast maha jätta.

Desserdiga koos saabusid tellitud kohvid. Küll meiega oli keeruline, kes tahtis musta, kes piimaga, kes lattet, kes macchiatot, kes espressot jne. Aga kõik jõudis ilusti ja õigesti lauale, lisaks veel lahedates minu lapsepõlveaegsetes tassides. Magusaks pakuti meile Põhjaka legendaarset Napoleoni kooki – krõbedate kihtidega, magusa kreemi ja priskete punaste sõstardega! Võin öelda, et vääris oma legendaarsust küll. Isegi peale nelja käiku jätkus selle järgi isu!

Lõpetuseks kutsuti meid ka kööki uudistama ja oi kui kahju oleks sellest ilma olnud jääda. Põhjaka köögi teeb eriti eriliseks see, et seal valmistatakse süüa suurel puupliidil, mitte peentel gaasi ja elektri omadel. Või õigemini ma ütleks, et Põhjaka puupliit on kordi peenem ja unikaalsem. Ja täielik kangelastegu on meie tänavuse suvekuumaga selle puupliidi taga päevad läbi maitsvaid roogasid meisterdada ja sealsjuures see lahe olek säilitada, mida Põhjakas uskumatult palju on! Igatahes on mul superhea meel, et Põhjaka asub nii heas kohas, otse Tallinna ja Tartu vahel. Kindlasti satun ma sinna veel ja veel. Ahjaa, ainult laud soovitati alati kinni panna, sest hea asja järele on nõudlus alati suur!

Aitäh ilusa vastuvõtu eest!

Rosé ja suvemarja tarretis valge šokolaadi panna cottal

2011-07-27T20:18:00.017+03:00

Eelmise aasta augusti Delicious. ajakirja esikaanel oli imeilus dessert, just seesama, mida täna siin teiega jagan. Ajakiri jäi minust siia suvilasse maha, ootama tänavust suve ja oma aia ning kodumaise metsa marju. Esmaspäeval veetsime ilusa päeva Lõuna-Eesti erinevates metsades, saagiks kukeseened ja suured ilusad mustikad. Kukeseened läksid või ja sibulaga otse pannile. Mustikatega olid mul peenemad plaanid, mille jaoks tuli veel tühjaks korjata vaarikapõõsad ja rüüstata pisut punase sõstra oma. Lisaks faktidele, et need desserdid on kaunid ja ütlemata maitsvad, meeldib mulle see, et need saab enne valmis teha ja siis magusaisu tekkimisel külmkapist jahedana otse lauale tõsta! Täpselt nii, nagu suvel vaja ongi!

Tarvis läheb (6-le):

Tarretis:
5 želatiinilehte
1 spl sidrunimahla
150 gr suhkrut
250 ml poolmagusat roosat veini
250 gr marju (mustikaid, vaarikaid, maasikaid, sõstraid)

Panna cotta:
400 ml vahukoort
1 tl vanillipastat
75 gr valget sokolaadi
3 želatiinilehte

Leota 5 želatiinilehte külmas vees umbes 5 minutit. Aja potis keema 250 ml vett ja sidrunimahl. Lisa suhkur, sega, kuni see on lahustunud. Tõsta pott tulelt. Võta želatiin veest ja pigista üleliigne vesi sellest välja. Lisa želatiin kuuma suhkruvette ja sega, kuni kõik on lahustunud. Lisa vein, sega läbi. Lase segul pisut jahtuda. Jaota marjad kuue vormi (või tassi, ca 200 ml) vahel. Vala iga vorm poolest saati veinitarretise vedelikku täis. Pane vormid tarretisega mitmeks tunniks külmkappi.
Kui tarretis on tahkunud, valmista panna cotta. Selleks aja vahukoor keskmisel kuumusel keema. Keera kuumus maha, aga ära veel potti tulelt tõsta. Lisa tükkideks lõigatud sokolaad ja vanillipasta. Sega, kuni sokolaad on sulanud. Leota želatiini külmas vees mõned minutid, pigista neist üleliigne vesi välja ja sega 4 spl kuuma veega, kuni need lahustuvad. Sega veega lahustatud želatiin vahukoore-sokolaadi segu sisse, lase sellel pisut jahtuda ja vala vormid ääreni täis. Jäta ööseks külmkappi tahenema.
Serveerimiseks pööra dessert tassist välja taldrikule (võibolla pead selleks tassi hetkeks kuuma vette pistma).

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

2011-07-23T22:34:00.055+03:00

Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele. Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang, mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita. Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist, kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kahtlemata Cafe Truffe. Kõigi aastate jooksul ja kümnete kordade jooksul, mil seda väikest restorani külastanud olen, tuleb vaid üks kord meelde, kui ma tulemusega rahul polnud. Tookord, ma mäletan, ei olnud risoto tegemiseks kasutatud risotoriisi. Tulemus oli maitsev, aga ma ei saanud aru, miks selle roa nimi menüüs risoto oli. See selleks. Tegelikult oli eelmisel nädalal väljas ilus ilm, sinises taevas säras ere päike ja mina leidsin, et oleks viimane aeg kirjutada paar sõna selle toreda koha kiituseks ja klõpsida mõned pildid sealsetest ilusatest taldrikutäitest. Truffe suur pudelitäis jõhvikatega vett teeb tuju alati juba toite oodates heaks. Sel korral sõin mina sooja kanasalatit ja Henri suitsupähkli marinaadis seafileed ahjus küpsetatud aedvilja-kruubihautise ning pohlakastmega. Eelmisel korral proovitud Eesti lihaveise chateaubriand oli täiesti super. Ära sai proovitud ka kolme eri sorti creme brulée, millest minu lemmik oli marjadega variant. Naljakal kombel on minu ilusal Raekoja platsi fotol hoopis Truffe kõrval asuva Cafe Pierre´i terrass, aga noh, too näeb ka hea välja :).

Sel nädalal aga avastasime Henriga Eestimaad. Käisime ära Rakvere Aqva spas ja Vihula mõisas. Mõlemad ületasid kuhjaga meie ootuseid ja seda ennekõike teeninduse kvaliteedi osas. Mind pole ammu nii hästi teenindatud, kui neis kahes kohas nende paari päeva jooksul. Ja ka toit oli kordi parem, kui Eestimaa väikestelt kohtadelt oodata oskaksin. Kõige selle taustal tekkis mõte, et kui meie suved jätkuvalt nii päikselised saavad olema, siis saab Eestist varsti Euroopa suveturismi meka :).

Rakverre saabusime parajasti lõuna ajaks ja kuna ees ootasid saunad ning basseinid, siis suurt lõunat me ette võtta ei tahtnud. Istusime maha Arabella pererestoranis, kus meid teenindas imearmas blond neiu, kes oli lisaks veel asjatundlik ka. Minu tellitud fetajuustu salat oli meeldivalt väike (ausalt, see ei olnud nüüd sarkasmiga öeldud) ning ootuspärane. Henri otsis mõnda väikest mahlasemat liharooga ja ettekandja soovitas võtta kebabitortilja. Nii imelik kui see ka ei ole, on seni minu kogemuste põhjal ettekandja, kes peast oma menüüd, selle koostisosi ja erinevusi tunneb, üsna harv nähtus. Rakveres ja Vihulas nägime neid kohe palju :). Õhtustasime aga Rakvere Aqva Spa a´la carte restoranis Mezzo. Mulle meeldis sealne interjöör ja meie asjatundlik valgetes kindades teenindaja-noormees. Proovisime lõhe carpacciot aroomika ingveri, tšilli sibulavinegreti ning maitserohelisega, Cobb salatit Roquefort´i hõngulise ranch kastmega, kumkvaadiga glasuuritud pardifileed mulgipudruga ning šokolaadikooki metskirsikastmega. Kõik oli lihtsalt võrratu! Huvitaval kombel tuli välja, et peakokka restoranil polegi. On hoopis mitu tublit kokka, kes usinalt hingega asja juures!

Järgmisel päeval sõitsime pisut Lahemaa poole ja maandusime Vihula mõisas. Olime kunagi, vist oma 7 aasta eest, seal põgusalt käinud. Isegi tookord, kui mõis taastamata oli, saime selle tegelikust potentsiaalist suurepäraselt aimu. Nüüd särab mõis oma endises hiilguses ja veel kuidas. Sissejuhatuseks pean kiitma sealse personali paindlikkust, mis minu jaoks annab ühele majutuskohale terve kuhja plusspunkte. Nimelt panime endale kinni paketi nimega Mõisaromantika. Selle sisse kuulus muuhulgas ka kullahoolitsus kehale. Palusin selle välja vahetada üldmassaaži vastu ning peale mõningast vastaspoole järelemõtlemist saigi see võimalikuks. Ka õnnestus minu palve peale meie massaažiaegade ühele ja samale ajale sättimine. Õhtusöögi kõrvale ette nähtud vahuvein sai meie palvel veini vastu vahetatud. Toas ootas meid šampus ja kohapeal valmistatud šokolaaditrühvlid. Hotellitoad jaotuvad paljude erinevate mõisahoonete vahel ning soovi korral saab territooriumil ringisõitmiseks kasutada golfiautosid. Samade autodega viivad ettekandjad kohale toite ning jooke tubadesse - äärmiselt meeleolukas vaatepilt on ausalt öeldes, kui kolm ettekandjat oma vormiriietes, pikkade põllede ja valgete kinnastega suurte hõbedaste kuplitega kaetud taldrikutega lahtisesse autosse istuvad ja nurga taha kaovad!

Mõisas tegutseb restoran La Boheme, lihtsamate roogadega Kaval-Antsu kõrts, kohvik, veinikelder ja konjakituba. Igal neist ka terrassid õues istumiseks olemas. Nii et valikuvõimalusi on palju. Kui istud restorani terrassil, aga üks seltskonnast soovib tellida midagi hoopis kõrtsimenüüst, on see täiesti võimalik. Ka vabaaja tegevusi on rohkem kui kuhjaga - tegutseb mõnus ökospa (eriti meeldib mulle pargivaatega saal enne või peale protseduure lõõgastumiseks, kus taustaks mängib vaikne muusika, lamamistoolidel pikutades saab värskeid ajakirju sirvida ja ennast taimetee või jaheda kuumaasikate, kannikeseõite ning mündiga kaunistatud/maitsestatud mineraalveega kosutada), olemas on tenniseväljak, korvpalliplats, kohe valmib golfi harjutusrada, järve peal on paadid, laenutada saab jalgrattaid, mõne kilomeetri kaugusel on ilusad mererannad... Mida sa hing veel tahta oskad! Spa taga asub hotelli enda hiigelsuur ürdi-, köögivilja- ja puuviljaaed. Äsja valmis ka suur kasvuhoone, mille ühel paekiviseinal on suured puidust lavatsid, et kohalikke ürte ökospa vannide jaoks kuivatada. Paljud restoranides kasutatavad ürdid, salatid, marjad, puuviljad ja köögiviljad tulevad just siitsamast aiast!

Õhtustasime restoranis La Boheme, kus proovisime ära hanemaksaga maitsestatud pastinaagi cappucino supi küüslaugu krutoonidega, eriti maitsva safraniga kalaleeme pošeeritud muna ja kuskussiga, frikassee talusealihast kooreses seenekastmes, omas mahlas ja vürtsides hautatud metssea kadaka- ja rosmariinikastmega kohalike köögiviljade raguuga, vaarika-rabarberi créme brulée ning võrratud õunaveini zabaglionega gratineeritud puuviljad. Õhtu oli soe, vein oli külm ja madal päike heitis mõisapargile pronksjat valgust! Elu on ilus ja Eestimaa võrratu!

Väiksed kartuliröstid forellimarjasalatiga. Puhkus võib alata!

2011-07-16T16:31:00.013+03:00

Olengi kohal. Täna öösel saabusin lõpuks oma kauakogutud puhkusepäevi oma kallisse Eestisse kulutama. Mõelda vaid, terve kuu aega ilusat suve ja kalleid inimesi. See nõuaks kohe nagu pisut pidulikumat tähistamist. Näiteks nagu neid väikseid forellimarjasuupisteid külma šampusega. Minu meelest näevad need suurepärased välja ja on lihtsad nii valmistada kui süüa. Selline viis forellimarjast salatit teha jõudis minuni kunagi teismeeas, kui minu hea sõbranna Kristel, kes samuti tänaseks toidublogi peab (Toidujutud), rääkis, mismoodi tema peres seda tehakse. Kuna forellimarja enamasti just ülearu koduses majapidamises pole, siis tundus mõte sellest salatit teha esialgu ilmselge raiskamisena. Aga kui ära proovisin, olin juba teist meelt. Samasugust salatit meeldib mulle serveerida ka koorega küpsetatud kartulite sees. Ühesõnaga, kartuli ja forellimarja imeline abielu! Vaja läheb:

ca 500 gr kartuleid (koori, riivi ja pane sõelale nõrguma)
50 gr sulavõid
1 muna
musta pipart
soola
peotäis värsket tilli

purgike forellimarja
3 spl paksemat hapukoort
1 hästi peeneks hakitud šalottsibul
musta pipart
1 tl sidrunimahla

Pigista riivitud kartulid nii kuivaks, kui vähegi suudad. Sega need kokku sulavõi, muna, hakitud värske tilli, soola ja pipraga. Prae kuumas õlis väiksed pätsikesed mõlemalt poolt kuldseks. Pane valminud röstid köögipaberile nõrguma, et üleliigne rasv välja valguks. Sega kokku forellimari ja muud salati koostisosad. Tõsta igale röstile kuhjake salatit ja kaunista värske tilliga. Jahe mullivein- šampus, cava, prosecco või cremant, teeb asja ainult ilusamaks!

Praegu, kui ma teile sellest kõigest kirjutan, istun tegelikult oma suvemaja terrassil, olen oma küüned äsja tulipunaseks lakkinud, rüüpan vahelduseks külma rosé´d ja asun kohe-kohe lugema Ruth Silvestre "Päevalillede maja". Kas pole elu mitte ütlemata imeine?

Suvine virsikupirukas - ilus ja lihtsamast veel lihtsam

2011-07-11T23:41:00.005+03:00

Ükskord ometi õnnestub mul viibida kuskil lõunapool siis, kui minu suured lemmikud, virsikud ja nektariinid, valmis on. Ma võikski neist toituda vist mõnda aega. No lihtsalt metsikult mahlased ja magusad. Eelmisel nädalal sai ühele poole minu järjekordne prantsuse keele kursus. Õpetaja palus, et igaüks viimasesse tundi, kus eksamitulemused teada anti, midagi söödavat kaasa tooks. Kasutasin siis võimalust ja küpsetasin midagi virsikutest. See kook või pirukas või kuidas seda nüüd nimetadagi on nii lihtne, et ma küpsetasin selle valmis hommikul enne tööle minekut. Illustreerib sõna otseses mõttes inglisekeelset kõnekäändu: "as easy as a pie" (lihtne nagu pirukas). Ja ilus ka minu meelest, kas pole?

Vaja läheb:

6 filotaigna lehte
2 virsikut (pluss 1, kui keedad ise virsikumoosi koogile määrimiseks)
60 gr sulavõid
3 spl suhkrut (pluss 1, kui keedad ise virsikumoosi koogile määrimiseks)
(kui ise moosi keeta ei viitsi, siis 1 spl meelepärast virsiku-, nektariini- või aprikoosimoosi)

Kui teed ise moosi, aja vesi keema ja lõika virsiku nahale mõned sälgud sisse. Pista virsik minutiks keevasse vette, tõsta välja ja koori. Lõika virsiku viljaliha tükkideks, lisa suhkur ja keeda moosiks. Purusta lõpuks saumikseriga, siis on moosi hiljem lihtsam pintsliga koogile määrida. Selle kõik võib muidugi varem valmis teha. Või veel parem, hoopis suuremas koguses, siis saab moosist hiljem ka rõõmu tunda.

Kuumuta ahi 180 kraadini. Lõika virsikud õhukesteks viiludeks. Lao koogivormi kaks filotaigna lehte, määri neid kiiresti pealt sulavõiga, lao peale teised kaks filotaigna lehte ja määri uuesti sulavõiga, tee sama ka viimase 2 filolehega. Lao virsikuviilud taignale ja raputa peale suhkur. Küpseta umbes 20 minutit või kuni kook ilus kuldne on. Tõsta ahjust välja ja määri peale virsikumoosi.
Idee: Marabout chef

Vaarikahooaja šokolaadikoogid

2011-07-07T14:24:00.006+03:00

Suveke muudkui veereb, rabarberihullus läbi, maasika oma ka ja varsti ongi käes vaarika aeg! Siin siis üks mõte, kuhu värsked vaarikad pista (lisaks sellele, et neid tuleb otse põõsast suhu pista). Idee on taas Elle à table ajakirjast. Mina kasutasin retseptis nõutud juustu nimega Brousse, aga tegelikult on see peaaegu sama, mis ricotta. Ja ricottat on Eestis vist küll kõikjal saada.

Vaja läheb:
200 gr vähemalt 70% kakaosisaldusega šokolaadi
80 gr võid
2 muna
80 gr suhkrut
150 gr brousse´i või ricottat
80 gr jahu
125 gr vaarikaid

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri väiksed vormid võiga. Sulata veevannil või ja šokolaad. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks, lisa brousse, jahu ning sulašokolaad. Sega kõik ühtlaseks massiks. Vala taigen vormidesse (kogusest peaks jätkuma 6 portsjonvormi jaoks). Pista igasse mõned vaarikad ning küpseta ca 10-15 minutit. Lülita ahi välja ning lase veel mõned minutid poolavatud ahjuuksega kookidel jahtuda.

Kaheksajalgne suvesalat

2011-07-04T12:51:00.006+03:00

Suvi on salatite aeg, kas pole? Kuuma ilmaga polegi nagu seaprae isu eriti. Vanad salatilemmikud Caesar, Niçoise ja kurgi-tomati oma on kõik suurepärased, aga vahel tahaks midagi teistmoodi. Sellepärast saigi ette võetud kaheksajala salat kapparitega, mis ühelt poolt maitses võrratult ja teiselt poolt kummutas minu mõningase eelarvamuse selle tegelase suhtes.

1 suur kaheksajalg või ca 10 väikest
punt bouquet garni´d (selleks seo kokku petersell, tüümian, loorber)
jupike porrut
1 porgand
1 tähtaniisi kupar
1 tl apteegitilli seemneid
2 spl meresoola

salati ja kastme jaoks:
6 spl extra virgin oliiviõli
4 spl kappareid
1 sidruni mahl
1 šalottsibul
1 küüslauguküüs
1 tomat
10 väikest basiilikulehte
1 väike värske tšillipipar
soola

Kui kasutad külmutatud kaheksajalga, lase tal sulada külmikus. Pese voolava külma vee all ära ja pane keedupotti. Lisa bouquet garni, köögiviljad ja vürtsid, kata külma veega. Aja vesi keema ja lase madalal kuumusel umbes pool tundi podiseda (väikeste puhul piisab vast paarikümnest minutist, eriti suure isendi puhul peaks kaheksajalg keema üle poole tunni). Kui aega on, lase kaheksajalal umbes tund aega puljongi sees jahtuda.

Tõsta kaheksajalg puljongist välja ja lõika väikesteks tükkideks. Lisa kõik kastme ja salati koostisosad - kapparid, hakitud sibul ning küüslauk, hakitud tomat, basiilik, peeneks viilutatud tšilli, sool, sidrunimahl ning oliiviõli. Sega kõik kokku, tõsta mõneks minutiks külmkappi. Serveeri külma valge veini ja värske saiaga!

Idee pärineb ajakirjast Elle à table

Ilus Eestimaa, jaanipäev ja coppa otse Itaaliast

2011-06-28T15:59:00.013+03:00

See postitus on minu enda jaosk nüüd nagu soola raputamine lahtisele haavale. Asi selles, et Eestis oli lihtsalt nii hea olla, lilleõites suvine kodumaa oli pagana armas, sõbrad ümberringi olid kangesti kallid ja just siis, kui ilm ka suviseks pööras, pidin mina tagasi tööle tulema. Endale lohutuseks pean lisama, et seda kõigest paariks nädalaks ja siis ootab pikem puhkus Eestis.

Jaanipäevaks saabusid meie lapsepõlve maakodusse kokku kõik lähedasemad sugulased, kel vähegi võimalik oli. Nii nagu iga kord juba viimased ei-tea-mitu aastat. Laud oli eestlaslikult lookas heast ja paremast - kodust kartulisalatit, šašlõkki, seenesalatit, hapukurki, kurki-tomatit, rosoljet, küpsisetorte ja mida kõike veel. Selgi korral, nagu ka eelmisel, lisasid väikest eksootilist nüanssi meie traditsioonilisele jaanipäevalauale sugulased Itaaliast eesotsas itaallasest perepea Lucaga, kes tõesti kõige lihtsamatest asjadest kulinaarseid imesid välja suudab võluda. Väga itaallaslik, ma mõtlen! Ja nagu eelmiselgi aastal, katsetas tädipoeg Ants ka pisut omaenda kasvatatud lamba teemal, seekord läks suitsuahju terve lamba ribi. Kõigi poolt palavalt armastatud Luca forellicarpaccio oli samuti kohal, sel korral kahes erinevas marinaadis - värskete ürtide ja sidruniga ning sibula-tomatiga.

Luca õe farmis ainult maisil hiiglaslikuks kasvanud siga Franco, kellest tehtud salaamit me eelmisel jaanil kahe suu poolega õhukese värske piadina leiva (vt valmistamist siit eelmise aasta jaanipäeva postitusest) juurde sõime, oli ka esindatud. Sel korral võrratu coppana. Tegu on siis hiiglasliku 350 kg-se Franco abatükiga, mis kõigepealt pisut aega lahtise kaminatulega ruumis rippus, et õrn suitsumaitse juurde jääks ning mis seejärel ilusti paksu rasvakihi sisse pakiti, suurte soolatükkidega pikiti, seasoolika sisse pisteti ning pikaks ajaks kuivama jäeti. Luca ütles, et ega enne teada ei saagi, ega coppa unstu pole läinud, kui lahtilõikamisel. Meie oma polnud kaugeltki mitte untsu läinud. Pehme ja maitsev!

Vahepeal pistis Luca tulle mõned sibulad. Kui kogu koor täiesti tuhastunud oli, said need välja tõstetud ja põlenud kihid minema visatud. Pehmeks küpsenud kihid laotas Luca lehtenena taldrikule, tilgutas peale valge veini äädikat ja oliiviõli, maitsestas soola ja pipraga ja oligi valmis! Kogu kibe maik oli kuhugi kadunud, järel oli midagi siidist ja isegi magusat!

Ühe asja panin Luca toimetamist vaadates veel kõrva taha - parimad grillitud köögiviljad tulevad siis, kui esmalt täiesti maitsestamata viilutatud köögiviljad ära grillid ning alles seejärel oliiviõli ning maitseaineid lisad!

Kammkarbid kahte moodi - carpacciona ja ürdivõiga

2011-06-24T20:35:00.007+03:00

Enne veel, kui ma asun kirjutama kaunist Eestimaast, päikselisest jaaniõhtust, otse Itaaliast saabunud coppast ja grillitud sibulasalatist, pakun jaanist toibumiseks midagi kerget, värsket ja suvist. Ennekõike aga lihtsat. Kammkarbi kõige võluvamad valmistusviisid ongi minu meelest kõige lihtsamad. Ja mõlemad, nii laimi-koriandri kastmes carpaccio kui ürdivõiga grillitud kammkarbid valmivad imekiirelt. Nii et just nagu suveks loodud!

Kammkarbi carpaccio laimi ja koriandriga

hulk värskeid kammkarpe
värskelt pigistatud laimimahla
musta pipart
oliiviõli
soola
värsket koriandrit
mõned tšillihelbed

Lõika kammkarbid ristipidi õhukesteks viiludeks. Laota nad ühe kihina suurele vaagnale. Pigista kõigile neile peale ohtralt laimimahla. Maitsesta soola, musta pipra ja tšillihelvestega. Tilguta peale head oliiviõli ja puista üle värske koriandriga. Pane umbes 5 minutiks vaagen külmkappi ja serveeri külma valge veiniga!

Ürdivõiga küpsetatud kammkarbid

100 gr võid
värsket peterselli
värsket murulauku
1 küüs küüslauku
1 väike šalottsibul
musta pipart
soola
1/2 sidruni koor
1/2 sidruni mahl

Sega toasoe või kokku hakitud peterselli, murulaugu, peenekshakitud küüslaugu ja šalottsibulaga. Sega juurde sidruni koor ning mahl ja maitsesta soola-pipraga. Tõsta väike lusikatäis ürdivõid iga kammkarbi peale. Grilli mõned minutid kuuma ülagrilli all, kuni kammkarbid on läbi küpsenud ja hakkavad äärtest kuldseks tõmbuma. Kõrvale sobib hästi värske sai!

Kuldsed searibid suviseks grillihooajaks

2011-06-15T15:20:00.008+03:00

Ribiliha ja musti ube, nagu Brasiilias. Mäletan ühtesid suussulavaid veiseribisid (costelas), mida sõime Petropolise lähedal ühe järjekordse churrascaria käigus. Kokk oli neid spetsiaalses ahjus küpsetanud lausa 9 tundi. Ribid, mida täna teiega jagan, ei küpse õnneks nii kaua ja ühele tõelisele grill-liha sõbrale võivad need rohkemgi maitseda - saab ikka närida ka! :) Aga selles suhtes on brasiillased küll geniaalsed, et mustad oad sobivad grill-liha kõrvale suurepäraselt. Õnneks on meil siin Luksemburgis suur portugaallaste kogukond ja seega mustad oad (feijão preto) lihtsalt kättesaadavad. Kuna mul survepotti pole ja kuna ma tundide viisi mustade ubade pehmeks keetmisega tegeleda ei soovi, siis ostame vahel eelkeedetud musti ube konservpurgis. Maitsestan neid meie Niterois elava sõbra Katya õpetuste järgi oliiviõlis praetud sibula ja küüslaugu ning loorberi, pune ja peterselliga ning keedan läbi. Väga maitsev kiirsöök ja ma kujutan ette, et üsna tervislik.

Eesti suvi sai vist küll selleks korraks läbi, aga küll ta tagasi tuleb. Kus ta pääseb! Ja suve tuleb grillimiseks kasutada, ma leian. Ajakirja Jamie eelmise aasta augustinumbris oli selline grillroogade artikkel, et isegi kümnendal vaatluskorral pani suu hoolega vett jooksma. Sealseid BBQ kanakintse ma juba jagasin teiega mõne aja eest, nüüd on käes (väikeste minupoolsete mugandustega) grillribide kord (Super sticky pork ribs).

Vaja läheb:
2 pikka ribitükki
serveerimiseks laimisektoreid
Marinaadi jaoks:
1 spl ketšupit
3 spl balsamiäädikat
3 spl oliiviõli
2 kuhjaga spl pruuni suhkrut
1 spl paprikapulbrit
1 kuhjaga tl Hiina 5-vürtsi segu
küpsetamise ajaks veidi mett

Sega kõik marinaadi koostisosad peale mee kokku. Määri ribid mõlemalt poolt saadud seguga kokku ja pane fooliumiga kaetud ahjuvormiga vähemalt 3 tunniks külmkappi (veel parem, kui terveks ööpäevaks).
Kuumuta ahi 160 kraadini. Ära ahjuvormilt fooliumit eemalda, küpseta ribisid ahjus umbes 1,5 h.
Küpsetamise lõpusirgel kuumuta grill. Tõsta ribid grillile (mitte otse kõige kuumemate süte kohale), jälgi pidevalt mängu, pintselda ribisid ahjuvormi tekkinud mahladega. Soovi korral võib pintseldada ka meega, aga mitte ülearu, sest magusust on juba niigi üksjagu. Kui ribid on ilusad pruunid ja läikivad, maitsesta nad soolaga ja serveeri kohe pigistades peale värsket laimimahla.

PS! Ma kujutan ette, et sama marinaad lõpeb suurepärase suutäiega ka ainult grillil küpsetades.

Sihitult mööda Prantsusmaad

2011-06-10T11:11:00.015+03:00

Ma olen alati tahtnud reisida nii, et poleks plaane, poleks ajakava, poleks sihtkohta ega kohustusi. Enamasti see ikka ei õnnestu, sest kui juba kallid lennukipiletid on ostetud ja vaat et kallimgi puhkus võetud, siis ei julge päris riski peale välja minna. Ükskord meil see aga peaaegu õnnestus ka ja seda täiesti kogemata. Paari aasta eest, kui käisime koos minu vanematega Toskaanas, olid meil ööbimiseks juba varakult broneeritud kohalikud agriturismod. Üks neist aga osutus selliseks, et väliselt oli kõik suurepärane, aga keegi meist ei tundnud end seal mingil nähtamatul ja arusaamatul põhjusel just eriti hästi. Nii otsustasimegi peale eismest ööd oma majakesest lahkuda ja ülejäänud aja lihtsalt rännata ning vaadata, kuhu õhtuks jõuame. Vahel polnud meil veel pimeda saabudeski õrna aimu, kuhu ööbima lähme, aga heas seltskonnas see ju ei heiduta - kasvõi rannas saab öökese mööda saata! Peab tunnistama, et oli ütlemata tore ja mõte sellise retke kordamisest käis meil tihti peast läbi.

Seekord olid meil töölt vabad päevad mingite järjekordsete pühade puhul täitsa "tasuta" käes ja Prantsusmaa ka veerandtunnise autosõidu tee kaugusel käepärast. Otsustasime ära ainult umbkaudse suuna ja hakkasime sõitma külast külla mööda väikseid maalilisi teid, ainsaks tingimuseks kiirteede vältimine. Täielik vabanemine ja pidev tunne, et oledki kohal, mitte ei kiirusta järgmisesse sihtpunkti.

Läbi said käidud imeilusad päikselised lillelised linnad ja külad Étain, Verdun, Clermont en Argonne, Auve, Courtisols, Dun-sur-Meuse, Chalons en Champagne ja terve hulk teisi. Aga need nimed ei ütle paljudele teie hulgast vist suurt midagi. Pildid pidid rohkem väärt olema, järgin siis seda ütlust ja jagan teiega tükikese värvilist Prantsusmaad!

Ah jaa, ööbima otsustasime jääda Chalons en Champagne linnakeses. Sealt on pärit ka üks selle pildiseeria kahest toidusest fotost - pooleldi nahka pistetud ütlemata maitsev lavendli créme brulée. Fotodel olev vägev tsitadell on pärit aga üsna Luxembourgi lähedal asuvast Montmédy linnast. Kõige selle ilu kõrval oli kurb näha, et pea igas külas olid hiigelsuured pisikeste ühesuguste ristidega surnuaiad maailmasõdade ajal hukkunud sõduritele - ühed sakslastele, teised ameeriklastele. Nii et see piirkond pole ainult lilleõites päikselisi aegu näinud. Aga praegu tuleb neid ilusaid aegu nautida.

Roueni rabarbrimirlitonid

2011-06-07T14:20:00.009+03:00

Nii, jätame roosid nüüd jälle kõrvale ja jätkame ei millegi muu kui vana hea rabarberiga. Sellest ei saa ka kuidagi isu täis. Vahepeal olen ma lugenud teiste blogijate suurepärastest rabarberikookidest, -magustoitudest ja -jookidest. Neid on ikka palju. Aga isu ikka täis ei saa. Pireti rabarbribellini näiteks ajab kohe suu vett jooksma. Panen aga silmad kinni ja kujutan ennast ette oma suvila terrassile, õhus on kuum Eesti suvi ja mina rüüpan mõnuga jahedat bellinit. Sellised mõtted ei lase mul juba kaks ööd uinuda. Elu tundub nii pagana põnev ja peas keerleb metsik Eesti-suvele ning ilusale elule pühendatud mõttemaru. Aga ma ei kurda, unistada on kordi lõbusam, kui magada! Või siis Mari-Liisi rabarbri-mascarponejäätis, mille hapu kreemisus paljast piltide vaatamisest juba keelel tunda on. Või Elise free-form rabarbri-maasikapirukad, kus kõik on ilusti paigas - täidist kordi rohkem, kui tainast (mulle meeldib!), lisaplussiks suviselt vaba vorm.

Mina jagan aga täna teiega ilusa nimega väikseid koogikesi - rabarbri-mirlitone. Idee on pärit viimasest Elle à table numbrist ja teha on neid minu meelest väga lihtne. Alguses ajas mind see ilus nimi pisut hämmingusse - mirliton on üks roheline pirnikujuline köögivili, mida kasutatakse palju Ameerika lõunaosariikide, Lõuna-Ameerika ja Aafrika köögis, soolastes roogades. Minu rabarbrimirlitonidel pole selle köögiviljaga aga mingit pistmist. Pisut uurimist ja tuli välja, et lahendust tuli otsida hoopis lähemalt Prantsusmaalt - sellised väiksed mandlised koogikesed nagu Roueni mirlitonid on Normandia köögi traditsiooniline väljamõeldis. Otsa said nad sama ruttu, kui valmisid, suurema osa pistis seekord nahka muidu mitte nii koogilembene Mann.

Vaja läheb (10-12 tk):
3 rabarbrivart
3 spl suhkrut

300 gr meelepärast lehe- või muretainast
90 gr mandlijahu
120 gr suhkrut
2 muna
vanilliseemned 1/2 kaunast või 1/2 tl vanilliekstrakti
70 gr vahukoort

Pese rabarbrid ja lõika koos koorega viiludeks. Sega viilud kokku 3 spl suhkruga ja jäta 10 minutiks seisma. Nüüd keeda rabarbritükke madalal kuumusel pidevalt segades, kuni nad muutuvad pehmeks ja lusikaga segades lagunevad. Tõsta rabarbritäidis jahtuma.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Rulli tainas õhukeseks ja lõika sellest nii suured kettad, et nad sobiksid Sinu tartletivormide sisse (nii et põhi ja ääred kaetud saaksid). Vooderda iga vorm taignaga. Tõsta igasse vormi taigna keskele 1-2 tl rabarbritäidist. Sega kokku mandlijahu ja suhkur. Lisa kaks muna ja sega ühtlaseks. Kõige lõpuks lisa vanill(iseemned) ja vahukoor. Sega ühtlaseks ja täida iga vorm umbes 3/4 ulatuses saadud seguga. Küpseta umbes 20 minutit, kuni mirlitonid on kuldsed!

Rooside õitsemise ajaks... roosi-madeleine´d

2011-06-03T23:27:00.009+03:00

Ümberringi on kõik lihtsalt imeilus. Aiad, majaseinad ja pargid upuvad roosa-valge-punastesse roosiõitesse. Vahepeal, kui nartsissid ja tulbid õitsemise lõpetasid, ma mõtlesin juba endamisi, et ongi aasta ilusaim aeg läbi. Aga nüüd ma enam pole selles nii kindel. Lihtsalt nii lopsakad on need roosiõied Ja neid on nii palju. Lisaks on tänu viimaste päevade kuumadele ilmadele puhkenud lavendlid ja peagi on kord minu lemmikute, pastelsetes toonides hortensiate käes. Nii et ilu jagub igale ajale. Mul on tunne, et õitest ei saa kunagi küllalt. Lisaks neile, mida ma aknast välja vaadates näen, imetlen laual vaasis ilutsevat suurt punti roosavalgekirjuid roosiõisi, mille kallis abikaasa mulle paari päeva eest kinkis ja lisaks meenusid mulle roosi-madeleine´d, mille retsept mulle juba ammu silma oli jäänud. Ja ikka ei lähe see kõik liiale, ma leian!

Nende madeleine´dega on üks paradoksaalne lugu. Olen madeleine varem palju teinud. Retsepte olen iga kord vahetanud ja alati olen nad leidnud mõnest prantsuse toiduajakirjast või mõne prantslanna blogist. Seekordne retsept pärineb aga pesueht briti Jamie Oliveri ajakirjast ja tulemus oli kõigist senistest parim. Õhkõrn roosihõng nende mahlakate keeksikeste sees on just nagu loodud rooside õitsemise aega tähistama! Vaja läheb (JO arvab, et sellest kogusest saab 18 madeleine´i, mina arvan, et 27):
125 gr võid
2 muna
100 gr suhkrut
100 gr jahu
1/2 sidruni riivitud koor ja mahl
2 spl roosivett
100 gr tuhksuhkrut
soovi korral kuivatatud roosiõielehti

Tee nii:
Kuumuta ahi 190 kraadini. Sulata või potis. Kasuta osa, et määrida sisse vormid. Pane ülejäänu jahtuma. Mikserda kausis munad suhkruga vahule. Sõelu peale jahu ja sega ettevaatlikult taignasse. Sega hulka või, sidrunikoor ja 1 spl roosivett. Täida vormid taignaga ja küpseta 8 minutit või kuni keeksikesed on kuldsed.
Pane tuhksuhkur väiksesse kaussi, lisa 1 spl roosivett ja piisavalt sidrunimahla, et kokku segades tekiks kreemine kontsistent.
Kui madeleine´d on peaaegu maha jahtunud, nirista neile glasuuritriibud ja raputa peale roosiõielehti.
PS! Säilita kinnises karbis, muidu muutuvad nad küpsisteks :)

Grillitud Le bon grivois küüslaugu ja valge veiniga, Roquefort pirni ja meega ning päikseline Metz

2011-05-31T13:38:00.014+03:00

Eelmisel nädalavahetusel olid meil siin Luksemburgis külas minu head sõbrad, andunud reisisellid ja hea toidu austajad Mari ja Triin. Viimasel ajal olin kõrva taha pannud mitu põnevat juusturetsepti ja kellega neid siis veel parem koos proovida oleks, kui sõprdega, kes säärastest delikatessidest lugu oskavad pidada. Nii juhtuski, et laupäeva õhtust sai meie jaoks üks äärmiselt põnev avastusretk Prantsuse juustude kirjul maastikul. Juurde ohtralt valget veini. Külalised olid päeval Luksemburgis ringi jalutades vanalinnas asuvast Kaempff-Kohlerist kaasa ostnud trühvlikreemiga Brie ja väikse oranži koorega Trou du cru, mida ma siin juba varem kiitnud olen.

Mina valmistasin kahte suupistet. Esimene neist on Henri prantsuse keele õpetaja lemmikroog - Roquefort pirni ja meega. Teise idee andis mulle mu hea sõbra Kristina prantslasest kaasa - küüslaugu ja valge veiniga grillitud Mont d´or´i juust. Kuna viimast valmistatakse vaid hooajaliselt - 15. augustist 15. märtsini, siis soovitas juustumüüja mulle, et võiksin asendada selle veidi sarnase juustu Le bon grivois´ga. Võtsime nõuannet kuulda ja jäime tulemusega ülimalt rahule. Sellest roast saab lihtsalt suurepärane suvise grillipeo roog ja kui Mont d´or või Le bon grivois pole parajasti käepärast, võib sama proovida ka Raclette´i või Camembert´iga.

Roquefort pirni ja meega:
paras tükk Roquefort´i juustu
paar kõvemat sorti pirni
mõned lusikatäied vedelat mett

Lõika pirnist õhukesed viilud ja laota ühe kihina vaagnale. Pane igale viilule tükk sinihallitusjuustu ja tilguta peale mett. Ongi valmis!

Grillitud Le bon grivois valge veini ja küüslauguga:

terve kera juustu - Le bon grivois (selle juustu puhul on see üle 300 gr), Mont d´or, Raclette või Camembert
mõned küüslauguküüned
mõned musta pipra terad
törts kuiva valget veini
törts head oliiviõli
küpsetamiseks fooliumi
serveerimiseks pehmet saia või grissineid

Lõika küüslauguküüned pikkupidi pooleks ja torka juustu sisse. Torka juustu sisse ka musta pipra terad. Mässi juust fooliumisse nii, et pealmine osa jääks katmata, küljed ja põhi oleks aga fooliumi sees. Vala juustule valget veini ja oliiviõli. Grilli lahtisel grillil või ahjugrilli all kuni juust mullitama hakkab ja küüslaugutipud kuldseks tõmbuvad. Serveeri kohe kuumalt koos grissinite või pehme saiaga.

Pühapäeval ei olnud meil enam mingit juustuisu. Üllatus, üllatus! :) Läksime toitsime selle asemel hoopis oma vaimu eelmisel aastal avatud Metzi Pompidou keskuses, mille hoone on nii vinge, et isegi seal sees asuvad Chagallid, Kandinskyd ja Miród kahvatuvad. Ookerkollaste majadega Metz puges ise mu südamesse juba sügisel, kui seal esimest korda käisime. Päikselisel varasuvel oli ta veelgi ilusam!

Keeks mee ja rabarberitega

2011-05-27T12:20:00.008+03:00

Jätkame siis jälle rabarberilainel. Tuleb seda toredat aega ju maksimaalselt ära kasutada, kui see imeilus hapu õnnistus meil värskena poelettidel ja tagaaias on. Sirvisin ükspäev kodus toiduajakirju ja mulle hakkas silma ilus kollane keeks, iga viilu kaunistamas kaunis viigimarja läbilõige. Ja siis välgatas läbi mu pea, et tegelikult oleks tulemus kindlasti sama ilus ning ma arvan, et veel maitsvamgi, kui kasutaksin keeksi sees punaseid koorimata rabarbreid, ilma tükkideks lõikamata, vaid piki tervet keeksi vormi laotult. Mõeldud tehtud ja mu oletus pidas paika, tulemusi oli nii ilus kui ka maitsev. Mahlane pealekauba.

Vaja läheb:
2 rabarberivart
2-3 spl pruuni suhkrut
2 spl mett
230 gr jahu
3 muna
125 gr suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
120 gr võid

Lõika rabarberid oma keeksivormi pikkusteks juppideks. Sega nad pruuni suhkruga ja pane pannile. Kuumuta ja sega/keera ettevaatlikult nii, et suhkur kõrbema ei lähe ja rabarberid katki ei lähe. Paarist minutist piisab, eesmärk on rabarberikoort veidi pehmendada, mahlad kiiremini liikuma saada ja veidi karamellist pruuni suhkru maitset rabarberitele anda.
Kuumuta ahi 180 kraadini ja valmista ette keeksivormi (kas küpsetuspaberiga või siis võitamise-jahuga katmise abil).
Sega toasoe või suhkruga. Sega ükshaaval lisaes juurde munad, seejärel sõelutud jahu, küpsetuspulber ja mesi. Vala pool taignast vormi, tõsta keskele rabarberid, lisa ülejäänud tainas. Küpseta umbes 35 minutit või seni, kuni tikuga katsudes tikk kuivaks jääb. Lase veidi jahtuda, raputa peale tuhksuhkrut ja serveeri!

Kana-kreveti yakisoba

2011-05-22T22:08:00.004+03:00

Siit tuleb nüüd üks järjekordne suurepärane roog minu kalli õe Eva repertuaarist. Aga enne veel, kui ma täpsemalt kirjeldama hakkan, kuidas seda kana-kreveti yakisobat valmistada saab, räägin ühe ammuse nalja. Kõik sai alguse sellest, et mina rääkisin muu ohjeldamatu jutu sees, mida me Evaga ühel järjekordsel toredal kohtumisel ülehelikiirusel ja ühekorraga vahetada püüdsime uskumatut lugu, et USA-s olevat müügile paisatud uskumatul kombel väga edukaks osutunud dieediraamat. Nimelt oli kogu dieedi põhimõte selles, et sööd palju tahad, aga ise mõtled, et juurde ei võta. Nii see tookord jäigi. Aga mõne aja pärast kuulsin Evalt, et tema meelest on see üks väheseid väärtuslikke dieedi-ideid üldse – et võtad ette ükskõik kui suure portsu, aga juurde ei tõsta. Et tema järgivat seda juba mõnda aega täiesti edukalt. Nii et mõneti jabur mõte „pista pool rasvast põrsast nahka ja usu, et see sind saledaks teeb” muutus kommunikatsiooniapsu tõttu hoopis asjalikuks variandiks. Aga miks ma sellest nii pikalt kirjutan on see, et kui ma lihavõtete ajal Eva perel Londonis külas olin, siis mõtlesin ka seda ühe taldrikutäiega piirdumise varianti proovida. Aga kui Eva tõi lauale suure aurava potitäie äsja pannilt tulnud mahlakat kana-kreveti yakisobat, unustasin oma plaani kibekiirelt. Midagi nii head on lausa kuritegelik ainult üks ports süüa! Infoks veel niipalju, et yakisoba on jaapanipärane nuudliroog, mille juured aga Hiina kööki ulatuvad. Ja kuigi nime järgi võiks arvata, et selle roa valmistamiseks kasutatakse tatrajahust tehtud soba nuudleid, siis nii see ei ole – yakisobasse kuuluvad nuudlid on nisujahust ramenid või udonid. Vaja läheb:

140 ml sojakastet
100 ml vett
50 ml suhkrut
5 spl seesamiseemne õli
2 tk küüslauguküüsi, purustatult
1 spl ingverit, riivitult
½ sibulat, peeneks hakitult
1 punt rohelist sibulat, hakitult
1 tk porgand, ribadeks lõigutult
2 tk kanafileed, tükkideks lõigutult
250g krevette
1 pk yakisoba, ramen või udon nuudleid
100g värskeid sojaoavõrseid

Sega kausis omavahel sojakaste, vesi, suhkur, ingver, 2 splt seesamiseemne õli ja küüslauk. Küpseta kanafilee tükid. Kui kanad on peaaegu valmis, siis lisa krevetid ja prae minut või paar. Võta pool kaussi tehtud segust ja lisa kana-kreveti segule. Prae, et maitsed seguneksid. Keera siis kuumus kõrgemaks ja lisa ülejäänud seesamiõli, porgand, sibulad, pool rohelistest sibulatest ja ülejäänud sojakastme segu. Prae veel paar minutit. Lisa nuudlid ja prae kuni nuudlid on kergelt pruunid. Lisa pannile oavõrsed ning ülejäänud roheline sibul ja kuumuta läbi. Ongi valmis!

Munad en cocotte suitsulõhe ja grillitud rohelise spargliga

2011-05-17T14:23:00.008+03:00

Kui mõne päeva eest sai siin kirjutatud on kergest sparglisest lõunasöögist, siis pühapäeva hommikul tegin jälle spargleid, aga seekord mitte nii lihtsalt. Seekord valmisid sparglid koos oma suurte sõprade muna ja suitsulõhega.

En cocotte tähendab seda, et munad küpsetatakse ühekaupa väikestes vormides või või koorega. Või mõlemaga. Variante, kuidas mune en cocotte valmistada, on lõputult. See siin on lihtsalt üks kevadine versioon, ideaalne ilusaks hommikuks oma rohe-roosa-kollase värviga.

Iga portsjoni jaoks läheb vaja:

1 portsjonvorm
1 muna
suts võid vormi määrimiseks
1,5 spl koort
1 spargel
1 tl oliiviõli
viil suitsulõhet
soola ja pipart
hakitud peterselli ja murulauku
soovi korral veidi riivitud parmesani

Pese sparglid, naksa neil ära puitunud osa ja koori alumine pool. Kuumuta grill. Pintselda sparglid oliiviõliga kokku ja pista minutiks-paariks grilli alla. Võta nad ahjust välja ja lõika umbes vormi diameetri pikkusteks tükkideks. Kuumuta ahi 190-200 kraadini. Määri vormid võiga. Pane igasse vormi sparglitükid ja kitsasteks ribadeks lõigatud suitsulõhe. Puista üle hakitud ürtidega ja kalla peale 1 spl koort. Purusta ettevaatlikult munakoor ja kalluta muna niimoodi vormi sisse, et kollane terveks jääb. Maitsesta muna soola ja pipraga. Vala muna peale veel 0,5 spl koort. Keeda kannutäis vett. Pane väiksed vormid suuremasse ahjuvormi ja täida suurem vorm nii palju kuuma veega, et vesi ulatuks umbes poole portsjonvormi kõrguseni. Küpseta munasid ca 10-12 minutit ahjus. Soovi korral puista vormid üle riivitud parmesaniga. Serveeri kohe!

Värske kevadine spargel Pecorinoga lõunaks

2011-05-14T20:11:00.008+03:00

Sparglihooaeg on meil siin juba jupp aega täies hoos. Kui ma nüüd neid ette poleks võtnud, oleks oht hooaeg lausa maha magada, sest ma arvan, et pikalt seda pidu enam pole. Meie poes on viimasel ajal alati saadaval nii rohelised sparglid Itaaliast kui valged Prantsusmaalt. Mõtlesin, et kuna Eestis on roheline spargel tavalisem, siis peaks seekord midagi valgest tegema, aga mind millegipärast kohe tõmbas rohelise poole. Pooltest kojutoodud sparglitest valmis mulle üks luksuslik ja kerge lõunasöök - mõned minutid keenud krõmpsuv spargel hea oliiviõli ja Pecorino juustu laastudega. Kõrvale veidi külma valget veini ja elu on veelgi ilusam! Teine pool jäi järgmist katsetust ootama. Kui hästi õnnestub, kuuleb siin ka sellest peagi!

Vaja läheb:
punt värskeid rohelisi spargleid
1/2 sidrunit
soola
mõned lusikatäied head extra virgin oliiviõli
peotäis hea Pecorino või Parmesani liistakuid

Naksa sparglitel ära puitunud osa ja koori kergelt iga spargli alumine pool ära. Pane pott vett täis, maitsesta maitse järgi soolaga ja pigista sisse 1/4 sidruni mahl. Kui vesi läheb keema, lisa sparglid ja keeda ca 4 minutit (oleneb muidugi ka sellest, kui paksud sparglivarred on), nii et nad veel kergelt krõmpsud on. Kurna, piserda üle oliiviõli ja soovi korral sidrunimahlaga. Puista peale juust ja vala välja vein! Head isu!

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

2011-05-12T11:05:00.001+03:00

Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin. Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht.

Taigna jaoks läheb vaja:
200 gr jahu
50 gr suhkrut
suts soola
100 gr külma võid
1 munakollane
1 spl maitsestamata jogurtit

Kreemikihi jaoks:
ca 700 gr tükkideks lõigatud rabarberit
100 gr suhkrut
200 ml vahukoort
1 muna
1/2 vanillikaun või 1 tl vanilliseemnetega ekstrakti

Vahukihi jaoks:
150 gr suhkrut
3 munavalget
1 tl sidrunimahla

Sega jahu, sool ja suhkur kokku. Lisa tükkideks lõigatud või, haki noaga, kuni tekib teraline mass. Lisa munakollane ja jogurt, sõtku ühtlaseks taignaks. Tee taignast pall, pane see toidukile sisse ja 30 minutiks külmkappi.
Sega rabarber 40 gr suhkruga ja jäta seisma, et mahlad jooksma hakkaksid. ca 10 minuti pärast kurna üleliigne mahl sõelal välja.
Rulli tainas jahusel laual õhukeseks. Kata ca 24 cm suurune koogivorm küpsetuspaberiga ja suru rullitud tainas vormi põhja ning külgedele. Laota rabarberitükid vormi ja küpseta 180 kraadi juures ca 15 minutit.
Sega vahukoor muna, vanilli ja ülejäänud suhkruga. Vala segu rabarberitele ja küpseta veel 20 minutit.
Kui kook on peaaegu valmis, nii et kreem enam vedel pole, vahusta munavalged sidrunimahla ja suhkruga kõvaks vahuks. Kata kook vahuga ja küpseta veel mõned minutid nii, etvaht tippudest õrnalt kuldseks tõmbub.
Jahuta ja serveeri!

Küüslaugused vutid koos värvilise köögiviljavokiga

2011-05-04T16:49:00.015+03:00

Väiksed vutid üksteise kõrval lihaletil reas on minu meelest kohutavalt armsad. Võin kihla vedada, et selles osas ei ole päris kõik minuga just ühel nõul. Tahtsin vutipraadi juba Eestis proovida ise valmistada, aga vähemalt tookord, paari aasta eest, tundus sealne hind lausa jabur. Äkki (loodetavasti) on nüüdseks olukord mõnevõrra muutunud!? Siin Luksemburgis on aga lood teised - värske kvaliteetne vutt on alati saadaval ja väga hea hinnaga.

See, kui pisike vutt on, võib tekitada eelarvamuse, et ega seal midagi süüa polegi. Aga rohkem ei saaks ühes väikses tegelases eksida minu meelest. Vutis on üllatavalt palju liha, tema kondid on hästi peenikesed ja see liha on väga mahlane. Eriti toredaks teeb vuti asjaolu, et ta küpseb kiiresti - poole tunniga on praad laual.

Nagu ma juba mainisin, siis vuti-idee küpses mu peas juba mõnda aega, aga ootasin, et õige retsept või mõte pähe tuleks, mida nendega täpsemalt ette võtta. Erilise linnukese lihtsalt ahju pistmine tundus kuidagi igav. Retsept sattus mulle kätte Londonis, kui oma õe retseptiraamatuid üksteise järel läbi sirvisin - kuldseks küpsenud vutid küüslaugu-vürtsika sambal oeleki marinaadis. Retsept pärines Woman´s weekly Tai roogade raamatust ja sama sarja vokiroogade raamatust sobitasin sinna kõrvale värvilise köögiviljavoki. Mõlemad said nii sõnulseletamatult maitsvad, et ma tõepoolest soovitaksin käsi südamel kõigile kel võimalus, neid proovida.

Küüslauguste vuttide jaoks läheb vaja:

4 vutti
4 küüslaugu küünt
60 ml sambal oelek´i (Malaisia ja Indoneesia köögis laialdaselt kasutusel olev kaste tšillist. Võib asendada seguga püreestatud tšillidest ja sutsust veest, soolast ja pruunist suhkrust või nt harissaga)
2 spl mett
2 spl sojakastet
2 tl pruuni suhkrut
2 spl õli

Lõika vutid pikkupidi pooleks. Purusta küüslauk ja sega see sambal oeleki, mee, sojakastme, pruuni suhkru ja õliga. Sega saadud marinaad vutipoolikutega, kuni kõik on kaetud. Kata kauss toidukilega ja pane vähemalt 10 minutiks külmkappi.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Tõsta vutid ahjupannile ja pintselda neid ülejäänud marinaadiga. Küpseta umbes 15 minutit. Keera kuumus 200 kraadi peale ja küpseta veel umbes 10 minutit või kuni vutid on läbi küpsenud ja pealt kergelt krõbedad.

Värvilise köögiviljavoki jaoks läheb vaja:

1 spl õli praadimiseks
1 tl seesamiõli
1 sibul, õhukesteks ribadeks lõigatud
1 suur küüslauguküüs, purustatud
60 ml sojakastet
80 ml magusat tšillikastet
2 tl maisitärklist
125 ml vett
2 tl riivitud ingverit
1 spl valget veini
1 punane paprika, ribadeks lõigatud
180 gr brokkoli õisikuid
200 gr suhkurherneid, pooleks lõigatud
250 gr minimaisi, pikkupidi poolitatud

Sega kokku õlid ja kuumuta pannil. Prae küüslauk ja sibularibad pehmeks. Sega kokku sojakaste, magus tšillikaste, ingver, maisitärklis ja vein, lisa pannile. Sega ja keeda, kuni kaste kergelt pakseneb. Lisa paprika, suhkurherned, minimais ja brokkoli, sega läbi ja prae, kuni köögiviljad on veidi läbi küpsenud, aga veel kergelt krõmpsuvad.

Piccalilli-Cheddari suupiste briti nädala puhul

2011-05-02T15:45:00.018+03:00

üüd olen mõneti küll omadega hiljaks jäänud. Kuninglik pulm ja nädal, mil Inglismaa
kõigi keelel-meelel oli, sai äsja läbi. Aga jagamata ka ei raatsi jätta. Kuidagi täiesti plaanimatult kiskus see nädal nii brittide poole kaldu. Nojah, reis oli siiski planeeritud ja seda juba ammu. Londonist sai siis nädala alguses tagasi tuldud, kotis purk kauni nimega kuulsat erekollast pickles´t Piccalilli ja karbike õe kingitud Inglise Thornton´s sokolaaditrühvlitega. Mõtlesin, et sellega kogu asi piirdubki. Kate´i ja Williami pulma plaanisin vaadata umbes nii palju, et kleit, altari ette kõndimine ja kuulus suudlus rõdul nähtud saaks.

Reedel juhtus aga nii, et hommikukohvi juues hakkasid ümberringi kõik põnevaid killukesi kuninglikest pulmadest jagama ja uudishimu aina kasvas. Lõuna ajal sai interneti abil ka pimestavalt ilus kleit üle vaadatud. Päeva lõpus said huvilised (mina kaasa arvatud) kutse kolleegi juurde üleslindistatud tseremooniat vaatama minna. Minul tuli idee võtta kaasa midagi teemakohast. Puhtjuhuslikult oli meie kaubanduskeskuses parajasti käimas briti nädal ja kostikotti rändas tükike jõhvikatega Stiltoni juustu. Kuna minu kallis Londonis elav õde Eva oli mulle õpetanud, et Piccalillit süüakse röstsaial koos Cheddariga, siis ostsin ka Cheddarit. Ah jaa, mis see ilusa nimega kollane Piccalilli siis on! See on äädikane ja sinepine kaste erinevatest köögiviljadest, mis on maitsestatud kurkumiga. Pühapäeva hommikul käisime oma iga kuu esimese pühapäeva kohustuslikul tuuril Arloni hiigelsuurel vanakraamiturul ja saabusime koju suure hulga põnevate vidinatega ja ilusa lillelise kandikuga pererahvale, all silt - Royal China. Kas pole mitte päevakohane meene sellisel päeval külla minekuks. See sai siis lillede asemel kaasa võetud (praktiline nagu ma olen - kandik ei närtsi kunagi ära) ja täidetud väikeste Piccalilli-Cheddari suupistetega! Retsepti õieti polegi, nii lihtsalt käib see! Vaja läheb:

hulk röstsaia
purk Piccalilly pickles´t
tükk head Cheddari juustu

Kuumuta ahi 200 kraadini. Kata väiksed saiaruudud õhukese Piccalilli kihiga ja kata Cheddari viiluga. Pista ahju ja küpseta, kuni juust on sulanud!

Foto: Flickr´st

London, my dear! ja võrratud krevetivardad algavaks grillihooajaks

2011-04-28T14:50:00.044+03:00

Pealkiri meie Londoni-reisile sai just selline, sest mulle kohutavalt meeldib inglaste ülim viisakus ning see, kuidas nad kõigi poole pöörduvad armsate väljenditega nagu ... my darling!, ... my love! või ... my dear! Peale Inglismaalt Luksemburgi tagasi jõudmist tundusid siinsed inimesed suisa ebaviisakad.

Meie Londoni-reisi idee sai alguse juba paari aasta eest. Kui meie pere parajasti endid ümbermaailmareisile sättis, asutas minu kalli õe Eva pere endid samuti omamoodi reisile minema. Nimelt kolisid nad veidi peale meie reisi algust kolmeks aastaks Londonisse elama. Sisse seadsid nad end imearmsas Richmondis kagu-Londonis, mis juba ammustest aegadest on londonlaste seas kõrges hinnas olnud. Kes on Forsyte´de saagat lugenud, siis vast mäletab, et peategelased oma uhketes tõldadest tihtipeale ilusa ilmaga just Richmondi parki aega veetma sõitsid. Ja kuna meil on kombeks üksteist mööda maailma külastamas käia (Eva on meil külas käinud nii Tais kui Luksemburgis) ja kuna meile kõigile reisida meeldib ja kuna igatsus teineteist live´s näha on suur ja kuna kallis õepoeg Robi pidas eelmisel nädalal oma esimest juubelit ja kuna lihavõtete puhul sai terve hulga vabu päevi, siis võtsimegi Manniga reisi ette. Lisaks kõigele mainitule on Luksemburgist Londonisse imelihtne minna - siinsest linna külje all asuvast lennujaamast otse 1h ja 15 minutiga Londoni linnas asuvasse London City lennujaama, kus Eva kaasa Kalle meile juba vastu oli tulnud. Mõned ümberistumised metrooga ja rongiga ning astusimegi sisse Eva pere tõelisesse Inglise muinasjutukoju vaikses, linnulaululises ja lillelõhnalises Richmondis. Mina olin kohe lausa sõnatu, nähes nende Edwardi-aegset kollakaspruunidest tellistest kahekordset maja keset rohelusseuppuvat aeda, kus parajasti õitsesid täies hiilguses õrnroosa täidisõieline mandlipuu, elektrisinine California sirel (ingl k california lilac, lad k ceanothus), mitut sorti veigelaid ning poolt seina kattev helelilla hiina rippuba (lad k wisteria sinensis).

Meie saabumine sattus eriti toredalt täpselt kokku Roberti, kes on ühtlasi ka Manni maailma parimaid sõpru, 5-aasta sünnipäevaga. Selle puhul pidasime kohe maha ühe mõnusa grillipeo. Muu hea-parema kõrval olid laual Eva valmistatud imemaitsvad grillitud krevetivardad, mille retsepti pean kohe siia kirja panema. Grillihooaeg ju algamas!

Vaja läheb:
30tk suuri krevette
2 sl oliiviõli
1 tl sojakastet
1 sidruni riivitud koort
2 sl sidrunimahla
3 tk purustatud küüslauguküüsi
0,5 tl soola
pipart
0,5 dl hakitud värsket tilli

Sega kõik koostisosad marinaadiks kokku. Lüki krevetid varrastele ja määri seguga mõlemalt poolt. Lase 40 minutit seista aegajalt krevette marinaadiga üle pintseldades. Grilli 2-3 minutit mõlemalt poolt.

Kensington ja piknik pargis

Neljapäeval sõitsime Londonit hästi illustreerivasse Kensingtoni linnaossa, mille laiu tänavaid ääristavad uhked Victoria-aegsed korterelamud, mille keskel kulgeb kuulsale Oxfordi ostutänavale konkurentsi pakkuv High Street ja mida kaunistavad rohelised pargid. Eval on õnn käia kaunis Kensingtonis päris tihti, kuna kontor, kus ta tööl käib, asub just ühes neist uhketest majadest. Seekord läksime tema kontorist aga mööda ja suundusime üüratusuurde Whole Foodsi toidupoodi, kust ma oleksin tahtnud kõik asjad ära osta. Pole vist olemas toidukaupa, mida seal ei müüda. Lisaks on kõik nii kvaliteetne, täiesti orgaaniline ja nii ilusti välja pandud. Oh kuidas ma tahaks seda poodi meile siia Luksemburgi (või tulevikule mõeldes hoopis Tartusse) ja rahakotile mõeldes - oh kui hea, et meil seda siin pole! Ostsime kaasa focaccia feta ja oliividega, tšilliseid oliive, vaarikaid, mustikaid, tumelilladest kartulitest tšipse, salatit, siidrit ja muud head ning suundusime rohelisse Kensingtoni parki palee lähedale, kus elas printsess Diana, piknikku pidama. Kõik maitses hästi ja varem lastele õhupallipoest ostetud õhupallid said meelelahutuseks ära kasutatud – heelium teeb tõepoolest sissehingamisel hääle kohutavalt naljakaks. Naersime nii et hing kinni. Tuleb üldse tunnistada, et sain nende Londonis veedetud päevade jooksul mitu korda naerda nii kõvasti, et hingata enam ei saanud ja tekkis tunne, et lõpp ei ole enam kaugel! Samas pargis asub ka üks eriliselt äge mänguväljak, mis on printsess Dianale pühendatud. See on nii populaarne, et sisse saamiseks pidime üle veerand tunni lausa järjekorras seisma. Sellel väljakul on kõike - ronimist, vett, liiva, liuge, avastamist, kiikumist, muusikat, seikluseid ja loodust. Kes lastega Londonisse läheb, siis tasub kindlasti minna!

Suur Reede Guildfordi linnakeses

Reedel oli Kallel vaba päev ja selle puhul võtsime kõik koos ette ühise rongisõidu Londonist 43 km kaugusel asuvasse Guildfordi linna, kus elab ca 66000 inimest. Tegelikult on selles mäenõlval asuvas kohakeses vaatamata üsna kopsakale rahvaarvule ja elavale äritänavale mõnus hubane väikelinnatunne. Sära lisab linna keskelt läbi voolav tiheda paadiliikluse ja vaatemänguliste lüüsidega jõgi ning kõrgel linna kohal asuvad kindlusevaremed (arvatavasti ehitati see kindlus peagi pärast seda, kui Guildfordis 978 aastal münte hakati vermima). Kindlus on tõesti üsna varemetes, aga selle katuselt avanev vaade linnale ning ümbritsevale maastikule ja neid ümbritsevad uhked lilleaiad on tõeline vaatamisväärsus. Guildford on ka ülikoolilinn ja mulle jäi mulje, et selles linnas oleks oma lapsepõlve superlahe veeta -jõgi, loodus, mäed ja vanad käänulised tänavad teeksid sellest nauditava seikluse, ma usun!

London + shopping

Mis oleks üks Londoni-reis ilma poodlemiseta! Midagi jääks nagu puudu. Minul see kohe mitte puudu ei jäänud ja lisaks oli mul see suurepärane võimalus, et Eva juhatas mind kõige paremate hindade ja kaubaga kohtadesse, kuhu ise iial sattunud poleks. Kalle oli nii tore ja lõbustas seni lapsi, kuni naised kaubanduses lõbutsesid. Lastega oleks olnud ikka üksjagu vaevaline ja kindlasti mitte nii produktiivne. Sattusin päris hoogu ja oma hiigelsuurt kohvrit tagasi kodus olles trepist üles tirides kirusin ennast üksjagu ja igatsesin oma kalli tugeva Henri järgi. Kui kohver üles jõudis läbi häda, siis mõtlesin, et oleks võinud ikka veel osta! :) Kui muidu lõõskas terve meie Londoni-reisi aja soe päike, siis selleks ajaks, kui mina oma ostukottidega kodu poole vantsisin tuli taevast ämbriteviisi vett ja äike paukus vahetpidamata. Õnneks oli õhk endiselt soe ja mina ausaltöeldes päris rõõmus võimaluse üle täiskasvanud inimesena jalgupidi loikudes paterdada. Ega seda just tihti peale lapsepõlve juhtunud polegi! Koju jõudnud, ootasid ees kallid inimesed ja aurav kohv, õnnelikud lapsed, kes olid saanud päeva veeta küll mänguväljakul ja basseinis, küll pühademune värvides. Mina mõtlesin, et milline kontrast selle olukorraga oleks olnud, kui oleksin turistina hotellis elanud ja saabuksin läbimärjana tühja kõledasse hotellituppa koos poodides kolamisest tüdinud lapsega!

Kulinaarne pühapäev ja tärniga Bingham

Nagu te juba aru olete saanud, läksid asjad meil kuidagi iseenesest nii, et igal Londonis veedetud päeval oli oma teema - tõeline Londoni linnapäev, Inglise maalilise väikelinnapäev, poodide päev ja muidugi minu kokanduskirele mõeldes päev toidule. Tegelikult sai meie käik Michelini tärniga pärjatud restorani Bingham alguse sellest, et minu sünnipäeva puhul käisime siin Luksemburgis minu elu esimesel Michelini-tärni lõunal restoranis Ma langue sourit. Selle peale tuli Eval mõte, et nad peaksid ka oma kodu lähedal asuva tärnirestorani ära proovima. Mina palusin neil mind ka oodata, et siis koos see pidulik lõuna ette võtta. Avastasime, et Richmondi kandis on lausa kolm tärniga restorani ja valisime välja otse Thamesi kaldal asuva Binghami.

Aga enne veel oli meil pühadehommik kodus, mis muidugi algas kohustusliku munadekoksimisega. Laste suureks rõõmuks ja üllatuseks tuli peale koksimist välja, et lihavõttejänes on terve õue värvilistes läikivates paberites šokolaadimune täis poetanud. Milline rõõm ja milline kogus šokolaadi. Õnneks ei ole meie lapsed ohjeldamatud maiasmokad ja šokolaadihävitamine käis täiesti mõistlikus tempos. Väga vahva atraktsioon oli see igatahes!

Ilm oli päikseline ja meie jalutasime läbi Richmongi keskuse, üle rohelise Richmondi greeni, piki uhketest villadest ääristatud imearmsaid tänavaid, mööda Thamesi äärt, kus ohtralt londonlasi promeneerimas oli. Jõudsime suts varem kohale ja istusime sissejuhatuseks külmade mojitodega Binghami baaris. Saime endale pika laua suurte rõdule avanevate uste lähedal, mis oli lihtsalt suurepärane, sest õues oleks tapvalt kuum olnud. Lõunaks sai tellida spetsiaalse menüü, igaks käiguks oma 5-6 rooga, mille seast valida. Tellisime kõik erinevaid roogasid ja saime niimoodi tõeliselt mitmekülgse gurmee-elamuse.

Peakokk tervitas meid väikeste pitsidega, milles kihiti soolakas puravikukreem, magus ja mahe lillkapsavaht ning kirsiks peal tükikesed Madeiraželeed. Meile meeldis väga, lastele aga mitte, nii et saime seda koka tervitust üksjagu mekkida.

Eelroaks saabusid meile suitsetatud kilttursa risoto pressitud kurgi, munakollase confit ja kergete curry-vürtsidega; mustade torbikseente risoto; kuldmerikoger porrusüdamete confit, Jersey royal kartulite, Meaux sinepi ja kammkarpidega; suitsulõhe tsitrusekastmega. Kõik oli supermaitsev, aga risotod olid üle igasuguste ootuste.

Pearoana õnnestus meil proovida veise antrekooti Parmesani gnocchide, röstitud lillkapsa, glaseeritud sibulate ja trühvli kastmega; madalal temperatuuril küpsetatud orgaanilist lõhet purustatud põldubade, kalmaari, merekarpide ning tomati-meloni kastmega; hiidlesta confit spätzle (saksapärased väiksed pehmed munanuudlid), meretaimede, lihatomati ja safrani kastmega; glaseeritud seakõhtu kartulipüree, seapea kroketite, glaseeritud porrude ja vürtsise meekastmega. Pean jälle ennast kordama, et kõik viis keele alla. Minu tellitud hiidlest oli vaat et kõige igavam, aga sinna juurde kuuluv kaste tegi muu puudujäägi tasa. Seakõht sulas suus. Roosa mahlane lõhe jäi minul maitsmata, aga kuuldavasti oli see midagi täiesti erakordset.

Desserdina toodi meile tiramisu espresso jäätise, õhukese kakaoküpsise ja kohvikrõbinatega; sidruni-toorjuustukook portveini želee, suhkrustatud kreeka pähklite, poeeritud õunte ja selleri sorbetiga; vanilli panna cotta balsamiäädika želee, maasika consommé, tai basiiliku ja maasika sorbetiga; prantsuse ja inglise juustuvalik, kuhu kuulusid Morbier, Langret, Bleu d´Auvergne, Comté ja Cheddar (kui mul õigesti meelde jäi) koos krõbedate küpsiste ja magusa moosiga, mis, mina arvan, oli tehtud küdooniast (aga kindel ei saa ka olla, sest üle ei küsinud. Sellest reast ei oskagi lemmikut valida, kõik oli nii maitsev, nii uuenduslikult lähenetud ja lisaks ilus vaadata. Huvitav on see, et olen kaks korda käinud Michelini tärniga restoranis ja mõlemad korrad on üks dessert sisaldanud selleri sorbetti, mõlemal korral on see üllatavalt maitsev olnud ja tõestanud, et tuntud puljongi ja suupisteköögivili sobib suurepäraselt ka magusroogadesse.

NB! kel tekib küsimus, siis ei, ma ei jätnud seda kõike meelde, vaid pildistasin menüüd :)

Marjadega sohijäätis ehk suvele ruumi!

2011-04-19T20:51:00.007+03:00

See retsept on nüüd neile, kel veel sügavkülmas eelmisest hooajast mustikaid-maasikaid-vaarikaid peidus. Nüüd, kui rabarber ja karulauk juba ninad päikse poole pistnud, on minu meelest viimane aeg see asi ära korraldada. Minu sügavkülmas just selline karbike peidus oli ja kiire lahenduse leidsin taaskord Jamie Oliveri raamatust 30 minute meals. Sobib eriti hästi päikselise päevaga, kui ei ole isu liiga kaua köögis pliidi ees koogutada. See on selline, tsiuh ja valmis magusroog!

Vaja läheb (4-le):
500 gr sügavkülmutatud marju (mina isiklikult arvan, et parim tuleb maasika-vaarika-mustika segust)
150 gr värskeid mustikaid (neid suuri mustikaid müüakse vist aasta läbi, mulle tundub)
4 spl mett
500 gr maitsestamata Kreeka jogurtit
mõned lehed värsket münti

Pane klaasid, millest desserti serveerid sügavkülma umbes 15 minutit enne.
Sega kokku jogurt, mesi ja münt. Püreesta saumikseri või köögikombainiga. Tõsta klaasid välja ja jaga värsked mustikad nende vahel ära. Võta sügavkülmast marjad ja lisa jogurtisegule. Kasuta saumikserit või püreesta köögikombainiga ühtlaseks. Maitse, kui on liialt hapu, lisa mett või pisut suhkrut!
Jaota "jäätis" klaasidesse ja serveeri kohe!

Spinati-fetapirukas ja Kreeka salat

2011-04-16T21:45:00.019+03:00

Nagu lubatud sai, lisan reisijutu ja -piltide järjeks ka mõned Kreeka köögi hõrgutiste retseptid. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina tahan alati peale oma reise koju minnes äsjaväisatud maade roogasid ise edasi katsetada. Siis oled nagu selle tunnetuse koha peal kätte saanud ja tead, mida oodata või mille poole püüelda. Seda, kuidas meile Kreeka köök meeldis, sai juba eelmisest postitusest ülivõrdes lugeda küll ja küll. Seekord asun siis asja juurde ja kostitan teid virtuaalselt kahe väga levinud Kreeka roaga - filotaignas spinati-fetapirukaga, mille kohalik nimetus on spanakopita ning meile kõigile ülimalt tuntud Kreeka salatiga, aga seekord niimoodi, nagu seda valmistati meie lemmikus Antonise tavernas Kosi saarel. Viimase osas tasuks kindlasti ära oodata kodumaised tomatid-kurgid, sest iga koostisosa maitsest ja värskusest sõltub selle salati õnnestumine!

Aga spanakopita... laias laastus võtsin oma piruka meisterdamise aluseks Jamie Oliveri raamatus 30 minute meals ära toodud spinati-feta piruka retsepti. Mulle meeldis eriti see sassis pealispind, mis seal JO-le omase isuäratava lohakusega filotaignast tehtud oli. Igatahes, vaja läheb:

100 gr röstitud seedermänniseemneid
5 muna
350 gr fetajuustu
kuivatatud punet
1 sidruni koor
1/2 sidruni mahl
1 spl võid
400 gr väikseid spinatilehti
270 gr filotainast
suts tšillipulbrit või -helbeid
1/2 muskaatpähklit

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega munad kokku, sega juurde näppude vahel väikseks murtud feta tükid. Maitsesta musta pipraga, 1 sidruni riivitud koorega, paari näpuotsatäie punemega ja törtsu oliiviõliga. Sega kõik hästi läbi.
Kuumuta või koos vähese oliiviõliga pannil. Lisa spinatilehed ja liiguta neid pidevalt pannil, kuni nad muutuvad tumeroheliseks ja läikivaks, ning nö vajuvad kokku. Tõsta pann kõrvale.
Pane lauale suur leht küpsetuspulbrit (ca 50 cm pikkune) ja määri see oliiviõliga kokku. Tõsta sellele filotaigna lehed, nii et filolehed üksteist küpsetuspaberi keskel olevates äärtes osaliselt kataks, olenevalt kasutatavate filolehtede suurusest kas siis 4 lehte või 2. Eesmärk on kokku saada piisavalt suur filoleht, et katta kasutatav küpsetusvorm pluss jätta osa piruka pealmise osa katmiseks. Määri taignakiht ettevaatlikult oliiviõliga, maitsesta vähese soola ja tšilliga. Tõsta peale teine kiht ja maitsesta see samuti. Jätka samamoodi, kuni küpsetuspaberil on 3 filokihti.
Sega spinatid munasegusse, riivi juurde pool muskaatpähklit ja pigista hulka poole sidruni mahl. Sega kõik ühtlaseks. Tõsta küpsetuspaber koos filolehtedega koogivormi ja vala feta-spinatitäidis selle keskele. Lase üle vormiääre jäänud filolehtedel vabalt täidisele kukkuda, nii et tulemus jääb parajalt kräsuline, aga kogu sisu on kaetud. Ettevaatust, kogu see filoga tegutsemine peab käima üsna kiiresti, muidu kuivavad filokihid rabedaks ja neid ei anna enam painutada. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 20-30 minutit (sisu peaks selle ajaga tahenema, aga pealt ei tohiks ära kõrbeda, nii et jälgi mängu!).
Tõsta välja ja lase mõnda aega pirukal seista enne, kui lahti lõikad ja serveerid!

Ja nüüd Antonise Kreeka salati juurde. Miks ma millestki nii lihtsast ja võibolla isegi äraleierdatust siin kirjutan! Aga sellepärast, et selles väikses helesiniste pinkide ja valgete seintega Kreeka tavernas muutus minu arusaam sellest salatist kardinaalselt. Mina nimelt olin koguaeg arvanud, et selle salati jaoks tuleks teha kaste, mis sisaldaks palju maitseid - sidrunimahla hapuks, võibolla veidi suhkrut magusaks, äkki suts küüslauku särtsuks... Aga Antonise juures söödud salat oli lihtsamast lihtsam samas, kogu magusus tuli tomatist, soolasus fetast ja oliividest, hapukus samuti tomatist, mahlakus kurgist ja kerge mõrkjas mekk rohelisest paprikast. Kastmeks vaid ilus roheline oliiviõli ja natuke punet. Nii et hea Kreeka salati märksõna on hea, värske ja kohapeal kasvanud tooraine! Vaja läheb:

1-2 suurt tomat
1/2 pikka kurki (kooritult)
1 keskmise suurusega roheline paprika
1 punane sibul
suts kuivatatud punet
150-200 gr fetajuustu
peotäis Kreeka musti oliive
mitu head törtsu kvaliteetset extra virgin oliiviõli

Lõika tomatist, kooritud kurgist ja paprikast rohmakad suupärased tükid. Viiluta juurde sibul. Lisa oliivid ja sega kõik läbi. Lõika feta viiludeks, tõsta salatile. Puista üle puneme ja oliiviõliga!